Netis sõimamise teema on viimasel ajal meedias kõvasti kirgi kütnud. 29.09.2005 Eesti Ekspressis ilmunud artiklis «Solvatud, nõudke Delfilt kohtus valuraha!» soovitas justiitsminister Rein Lang inimestel, kelle au ja väärikust on internetifoorumites riivatud, pöörduda kahjutasunõudega internetiportaali omanikfirma poole.

Kehtiva seadusandliku regulatsiooni järgi on vastutajaks ennekõike netisõimu autor ja mitte internetiportaali pidaja, kes infoühiskonna teenuse osutajana vastutab siis, kui ta ei kõrvalda solvanguid oma portaalist.

Kuna võltsidentiteedi loomine internetis on väga lihtne, on solvangu autori tuvastamine tihti kui mitte lausa võimatu, siis vähemalt väga raske. Võib-olla just seetõttu on justiitsiministeerium astunud viimasel ajal jõulisi samme selle suunas, et panna vastutus solvamise eest ka interaktiivse kommentaarikeskkonna pidajale.

Rootsi küsitav eeskuju

Milliseid lahendusi kasutab muu maailm?

Justiitsminister Rein Lang on viidanud muu hulgas Rootsi näitele, kus Rootsi ajalehe Aftonbladeti online-versiooni internetifoorumis avaldatud rassivaenu õhutava netikommentaari eest võeti vastutusele Aftonbladeti kirjastaja ehk portaali pidaja.

Rootsi vastavat kaasust on juba tugevasti kritiseeritud. Eelkõige seetõttu, et kuna Rootsis puudub vastav seadusandlus, siis kohaldas kohus Aftonbladeti online-versiooni toimetamata foorumile samu norme, mis kehtivad ajakirjanduse toimetatud trükiväljaannetele.

Rootsi kohus, asudes seisukohale, et kogu ajalehe online-versioonis avaldatud informatsioon on ajakirjandus, jättis tähelepanuta, et internetis võib ajaleht avaldada toimetatud materjali kõrval ka toimetamata materjali, näiteks avalikku foorumit.

Vastupidi Rootsile võttis Ameerika Ühendriikide kongress juba 1996. aastal vastu seaduse, mille järgi interaktiivse arvutiteenuse osutaja, kelleks on Ameerika Ühendriikide kohtupraktika kohaselt ka avaliku internetifoorumi pidaja, ei vastuta kolmanda isiku esitatud informatsiooni eest internetifoorumis.

Avaliku internetifoorumi pidaja on tehnilise võimaluse looja ja mitte foorumi moderaator ega autor. Aga muidugi peab ta solvava kommentaari foorumist kustutama.

Seda, et interaktiivse arvutiteenuse osutaja ei vastuta kolmanda isiku esitatud informatsiooni eest, on tunnustanud ka Euroopa Liit. Infoühiskonna teenuste direktiivi järgi ei vastuta infoühiskonna teenuse osutaja üldjuhul tema poolt edastatava teabe eest. Sama põhimõte kehtib ka Eesti infoühiskonna teenuste seaduses.

Nii nagu Rootsis ei ole ka Eestis seadusandja internetti ja sellega seonduvat tegevust seadusandlikul tasemel eraldi reguleerinud. Interneti kasutamisega kaasnevad samad õigused ja kohustused, mis väljapool internetti.

Näiteks tuleneb meie põhiseadusest isikule kohustus mitte teotada kellegi au ja head nime ning mitte õhutada rahvuslikku, rassilist, usulist või poliitilist vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist. Isiklike õiguste kaitset ning andmete avaldamisega seonduvat reguleerib ka võlaõigusseadus.

Avaliku internetifoorumi pidaja on meilgi vaid tehnilise võimaluse looja.

Praegu on kõikidel suurematel meediaväljaannetel lisaks trükitud väljaandele ka online-väljaanded, kusjuures kahtlemata kehtivad online-meediale samad reeglid, mis trükitud meedialegi.

Siinkohal tuleks online-meediast eristada avalikud internetifoorumid, mis on sama palju ajakirjandus kui suvaline avalik plank, just seepärast, et seda ei toimetata. Foorumina võib käsitleda kõiki kasutajapoolseid toimetamata postitusi võimaldavaid lahendusi, sealhulgas kommentaare, jututubasid, blogisid jne.

Ajalehe kirjastajat, kes lisaks interaktiivsele ajalehele, seab oma interneti kodulehel üles avaliku foorumi, saab pidada pigem interaktiivse teenuse osutajaks, kes on oma internetilehel loonud tehnilise võimaluse interaktiivseks suhtluseks.

Mille poolest erineb avalik internetifoorum näiteks blogidest või avalikust teatetahvlist? Kui kellegi au ja head nime teotatakse anonüümselt suvalisel avalikul teatetahvlil, kas nõude peaks siis esitama teatetahvli omaniku vastu, kelleks on enamasti riik või kohalik omavalitsus.

Kui lähtuda eeldusest, et internetis avaliku foorumi ülesseadmisel käitub foorumi pidaja infoühiskonna teenuse osutajana, siis vastutab foorumi pidaja kolmanda isiku au ja hea nime teotamise eest ainult juhul, kui ta ei kõrvalda vastavat teavet portaalist kohe pärast selle isikuõigusi rikkuvast sisust teadasaamist.

Muidugi, seadusandja võib panna interaktiivse foorumi pidaja ja avalike teatetahvli omanikud vastutama kõige eest, mis seal avaldatakse. Sellisel juhul peaks aga enne tõsiselt analüüsima, mida selline regulatsioon endaga kaasa võib tuua. Avalikud teatetahvlid kaoksid suure tõenäosusega lihtsalt ära.

Vaevalt, et keelamise ja piiramise tõttu debatt interneti avalikest foorumitest kaob, see liigub lihtsalt kuhugi, kuhu Eesti jurisdiktsioon ei ulatu, kuid foorumi liikmed «ulatavad».

Autor vastutab

Mida peaks tegema riik, kui sisuliselt on kaalul kaks olulist põhiväärtust, millele tugineb ühiskonna korraldus: isikuõigused, eelkõige õigus aule ja heale nimele versus sõnavabadus?

Keeruliseks teeb olukorra ka see, et internet tänu oma anonüümsusele kätkeb endas potentsiaali tuua esile mõtteid ja ideid, mida muidu ei avaldata või mille avaldamine võtaks tavatingimustes kaua aega. Seega, kujutab see endast peaaegu kõige ideaalsemat keskkonda uute ideede sünniks. Riik peaks algatusi, mis paneb inimesi avaldama oma arvamust ja tundma huvi teisi kaaskodanikke puudutavates küsimustes, hoidma, mitte piirama.

Nagu ikka, pole ka siin olemas võluväel toimivaid lahendusi. Avaliku võimu ülesanded ongi sellised, millega ei tule toime erasektor. Praegu peaks avaliku võimu tähelepanu olema suunatud eelkõige foorumi lugejate ja seal kirjutajate ehk meie kõigi väärtushinnangute kujundamisele ja mitte sõnavabaduse piiramisele.

Kui kellegi au ja head nime on internetis teotatud, peaks eelkõige vastutama netisõimu autor. Avaliku portaali pidaja vastutus solvava kommentaari eest peaks olema sõltuvuses sellest, kas ta solvangust teadasaamisel selle kustutab või mitte.

----------------------------------------------------------------------------------

Kas netiväljaanne peab vastutama kommentaaride eest?

Meelis Mandel , ÄP uudistetoimetuse juht:

Äripäev ei avalda anonüümseid kommentaare – see on peamine reegel. Me ei erista ses suhtes online-väljaannet paberlehest.

Mis puudutab lugejate kommentaare meie uudistele või toimetuse üles riputatud kommentaaridele online’is, siis käimasolev debatt Äripäeva eriti ei puuduta. Kuna ÄP Online’i saavad lugeda/kommenteerida vaid paberlehe tellijad, teavad kommentaatorid, et nad pole anonüümsed. Ilmselt seetõttu on meil avaldatud kommentaarid jäänud hea tava piiresse.

Omaette küsimus on meediaväljaande enda poolt online’i riputatud või paberlehes avaldatud kellegi kolmanda isiku kommentaaris sisalduva info eest vastutamine.

Isegi uudises ei saa välistada, et allikas lihtsalt valetab ajakirjanikule. Seda saab pehmendada vaid reegliga, et alati peab samas loos olema ka vastaspoole kommentaar.

Kui aga ajaleht avaldab kellegi arvamuse, mis ilmub inimese enda nime all ja mis sisaldab valeinfot, alusetuid süüdistusi või laimu? Esmalt vastutab ikka autor.

Samas ei peaks toimetus avaldama ilmselgelt veidraid üleskutseid või kummalisi väljaütlemisi. Aga ka siin tasub igat juhtumit eraldi võtta. Mõnikord, näiteks kõneainet pakkunud Aivar Pohlaku avaldus, mille ÄP Online eile avaldas, võib kirjatüki avaldamine aidata lugejatel inimese teisi väljaütlemisi ja tegusid konteksti panna.

Mõningatel juhtudel anname enne kommentaari paberlehes avaldamist ka kritiseeritavale võimaluse samas lehes vastata. See ei ole aga reegel ja iga juhtumi puhul otsustab toimetaja. Meil on aga reegel, et avaldame alati ka paberlehes ilmunud kriitika kohta saadetud vastukajad, seda loomulikult tingimusel, et ka need pole anonüümsed. Ehk kui me ise või meie lehes keegi mõnda isikut/asutust kritiseerib, siis on kriitika osaliseks saanul alati võimalik saada lehes ruumi vastulauseks.

Panna aga seadusega kaasvastutama ajalehte igasuguse seal sisalduva info eest on küllalt libe ja ohtlik tee sõnavabaduse piiramise suunas. Võtame või eksitavad reklaamid ajalehes/teles/raadios, mida samuti ette tuleb.

Lisaregulatsioone interneti kohta ma ei poolda. Internet on lihtsalt üks kanal, mille kaudu toimetus oma infot edastab. Nii nagu tele või raadio või kas või SMS.

Ivar Tallo , E-Riigi Akadeemia juht:

Nelisada viis aastat tagasi saadeti Itaalias tuleriidale mees nimega Giordano Bruno, sest ta julges arvata, et universum on palju suurem kui see, mida me enda ümber näeme ja et me polegi sellesinatse universumi keskpunkt. Tema mõtteavaldused polnud küll seotud konkreetsete inimestega, kuid inimesed ideede kandjatena tundsid ennast tema hinnangutest puudutatuna ja nii põletas katoliku kirik endale igavese häbipleki.

Võib ju öelda, et kuidas puududtab mitme sajandi vanune asi meie tänaseid tegemisi ja toimetamisi, kuid sõnavabadusest rääkides tuleb mõelda ka meie tsivilisatsiooni ühise kogemuse allikatele.

Käimasolevas vaidluses on tegelikult arutlusel väga mitmed erinevad põhimõtted. Ühest küljest on selge, et inimesena tahame me kõik ühiskonnalt kaitset nii leimamise kui laimamise vastu ning selles mõttes on justiitsministeeriumi väljatöötatud eelnõu selgelt vajalik. Sellega täidetakse lünk seaduses, mis praegu lubab kommenteerija IP-aadressi anda vaid kriminaalmenetluse alustamisel, kuid au ja väärikuse kaitse muudeti pärast rongaema «kaasust» tsiviilvaidluse küsimuseks.

Minu mure on nagu Evelin Pärn-Leegi see, et me inimeste au ja väärikuse kaitsmisel kaitseksime ühiskonnana neid, kes julgevad ja tahavad teistmoodi mõelda. Internet on pakkunud selleks ideaalse keskkonna ja seda tuleb arendada, mitte hävitada.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5