Teie, kes te olete Tallinnas käinud, võib-olla teate, et see ei ole jalutuskäik alleede, kaubatänavate, rannarestoranide ja parkidega ümbritsetud bulvareid pidi.

See on turnimine traataedade ja kivimüüride vahel, võitlemine sõjakate venekeelsete valvuritega, kiikamine üle kapsamaade (jah!?) ja kaubasadamate, üle laoplatside ja asfaldipõldude, üle endiste stalkerlike tööstusmaastike ja kõrgete kivimüüride, jõudes lõpuks välja idüllilisele Kopli lahe rannale, liinide lõppu Sepa tänava taha, kus paradiisi rikub ainult... hiiglaslik müüriga piiratud tööstuskompleks.

Meil on kaasas giid, arhitekt Veronika Valk, kes teab peast kõiki mereäärseid planeeringuid, kes võitis koos Villem Tomistega rannapiirkonna planeerimiskonkursi (nende idee oli panna randa käima trammid) ja mis peaasi: kel on Tallinna rannikust oma visioon, inimsõbralik – erinevalt Tallinna linnavalitsusest, kelle viimaste arengukavade järgi sulgub rannajoon Tallinna kodanike ja külaliste ees veel enam ja juba täie seadusliku kattega.

ESIMENE PEATUS: Russalka-tagune. Siin on ju imeilus. Ainus koht Tallinna keskel rannikul, kus saab mere ääres patseerida, kus müür on nõjatumiseks, mitte tõkestamiseks, ja mis on hooldatud.
Veronika peab meid kurvastama: «Põhjaväil tuleb siit, siit ja läheb sinna,» näitab ta kaardil ja siis me jalge ees. Niisiis lõigatakse park ja inimesed merest ära magistraaliga. Lähiaastail. Kusjuures see plaan on juba ammu.
Midagi on asjas positiivset ka. Mahajäetud koonduslaagrit meenutav endine Kadrioru tivoli ala funktsioneeritakse ära. Küll ei saa aru, miks laste lõbustuspark oli piiratud okastraataedadega. Aastaid tagasi siin käies tundus see ju kõigile loomulik.

EDASI. Teisel pool tivolit: täielik umbluu. Aiad, okastraadid. Keskel mingid ebamäärased hooned – ilmselt kunagise Eesti Kütuse kontorirottide pesad, tara sees omakorda aiad, tarandikud. Veoautod, lagunenud ja ratastel...
Lahke onu, kes pursib eesti keelt, seletab, et seal on firmad. Mis firmad? Noh, kes kasvatab tomateid, kellel on siin laod... «Tomateid?» küsib Veronika, kel ometi on kogu rannik peas ja kaasasolevas mapis. Vaatame mapist järele: omanik on Tallinna linn.
Lähme tõkkepuu taha. Kas võime? Võite, vastab onu, aga seal on kurjad koerad. Lõrr-lõrr-lõrr!
Mahapõlenud laeva kõrvalt võsast (siin oli kunagi kõrts) näitab nool närusel sildil: «Mere äärde.» Hõissa, linnaelanikud: raehärrad lubavad meid oma käega soolast merevett katsuma. Poole meetri laiune «puiestee» randa viib kahe kõrge traataia vahelt, siingi kasvab Tallinna ranna populaarseim ronitaim: okastraat.
Seda randa teavad vähesed, näitavad märgid: kuivama riputatud «riided», piknikuplats roostes küpsetusresti ja ümberlöödud logude toolidega – siin käib kindel seltskond, keda hetkel «kodus» pole.

EES ON KÕRGE KIVIMÜÜR. Selle taga asub juba Tallinna Sadam. Veronika räägib, et reisisadam tõesti peaks kesklinnas olema, aga ta ei vajaks nii suurt müüritagust territooriumi ja asfaldipõlde. Arenenud maades nimelt on heaks tavaks ladusid mitte kesklinnas pidada. Kui need sinna kord ehitatud on, siis tuleks need kiirelt vähemstrateegilistesse paikadesse ümber asustada.
Sadam on omaette teema. Laevadele viivad pikad kinnised tunnelid. Mõnel pool oleme näinud laevasildu ja -trappe, mis võimaldavad laevale a) minna lühemat teed, b) näha seejuures merd. Vägisi tuleb tunne, et nõukogude vanglamentaliteet ei ole vabast, demokraatlikust turuühiskonnast kuhugi kadunud: lihtsat inimest tuleb kõigest ametkondlikust ehk «olulisest» kõikvõimalike tõketega eraldada. Või on tegemist lihtsalt lolli logistikaga.

SADAMAS ei saa targemaks meiegi. Järgmine «uks» merele on sadama ja linnahalli vahel. Piltlikult öeldes on ka see uks, mis tuleb jalaga lahti lüüa, aga kus vähemalt ükski lõukoer, kapitalistlikult kuri turvamees ega veidi leebem vana kooli valvur meid ei ähvarda.
Saamaks pilti suurepärasest kasutamata maastikust, peame ronima aia vahelt läbi, künkast üles halli katusele. Meist vasakul maandub helikopter, paremale jääb endise betoonitehase territoorium. Tohutu maa-ala. Otse linna südames. Mere ääres. Looduslikult ülikaunis koht. Kasutamata. Aiaga ümbritsetud. Inimene, kelle tee viib mööda Mere puiesteed, isegi ei näe seda.
Veronika Valk ja Villem Tomiste võitsid linnavalitsuse korraldatud projektikonkursi piirkonna kasutuselevõtuks. Nende projekt näeb ette linna avamist merele, jalutusteede, hotellide, elukvartalite ja trammiteedega vaatega merele.
Selle kohta öeldakse: kalevi alla pandud.
Linnahalli ja Patarei vangla vahel on lagedaks tehtud plats. Siin asus Vene ajal kalasadam. Põhjaväil peaks siit üle minema.

KALAMAJA tänavad viisid esimese vabariigi ajal mereni. Täna on merele lähim ja viimasena säilinud puumajade kvartal maha võetud ja plank ette ehitatud.
Kõige tüüpilisem ehitis Tallinna kesklinna rannikualadel: tõke oma sajal erineval, aga võrdselt koledal moel: industriaalne või militaarne (ehk siis rangelt funktsionaalne, vähimagi disainiväärtuseta) sovetiaegne kivimüür, puittara, võrkaed, okastraat või kombinatsioon kõigist neist.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.6