Ameerikas on tekkimas uus keel
(11)
10.11.2003 11:23
Holger Berg, Raadio Vaba Euroopa
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Väikerahvad ei ole kaugeltki ainsad, kel on põhjust oma keele tuleviku pärast muret tunda. Kahe läänemaailma enimkasutatavaima keele, inglise ja hispaania, kokkupõrge Ameerika Ühendriikides annab keeleteadlastele põhjust küsida: kas me mitte ei ole tunnistajaks uue keele sünnile?
Pole enam uudis, et mitme Ameerika suurlinna tänavail on tõenäolisem kuulda hispaania kui inglise keelt. Ent aina vähem meenutab see kuuldu midagi, millest oleksid aru saanud ka näiteks kirjamehed Lorca või Borges, rääkimata Cervantesest.
Üha jõulisemalt levib USA latiinode seas kõnepruuk, mille puhul on selgusetu, kas suheldakse inglise või hispaania keeles. Nähtusel on ka vastav nimi: spanglish või espangles. Tegu on nö. uuskeelega, kus on segunenud inglise sõnad ja hispaaniapärane hääldus ja kirjapilt. Selle kõnelejad võivad ühes lauses hüpata ühelt keelelt teisele ja kasutada koos nii inglise kui ka hispaania sõnu, väljendeid ja lauseehitust.
Inglise ja hispaania keel on Ühendriikides omavahel segunenud juba sajandeid. Kuid viimastel aastatel on andnud sellele enneolematu hoo latiinokultuuri afišeeriv popkultuuritööstus, väidab USA keeleuurijast professor Ilan Stavans oma hiljutises raamatus “Spanglish: The Making of A New American Language”.
Hübriidkeele teket peab ta viimase saja aasta huvitaivamaks lingvistiliseks fenomeniks USAs. Spanglish kõlab mitte ainult tänavail, vaid ka raadio- ja telesaadetes, teda kohtab aina sagedamini internetis. Ka laiatarbestaarid ja popkirjanikud on adunud, et spanglish on võti lihtrahva südamesse. Kuna popkultuur ei tunne piire, siis ajab segakeel meedia kaudu siirdeid ka Lõuna-Ameerikas ja Hispaanias.
Mis saab vanast heast hispaania keelest, kui see spanglish’isse ümber panna, selle illustreerimiseks pakub keeleuurija Stavans oma raamatus tõlget Cervantese “Don Quijote’i” esimesest peatükist. Stiilinäide on siin: “In un placete de la Mancha of which nombre no quiero remembrearme, vivía, not so long ago, uno de esos gentlemen who always tienen una lanza in the rack, una buckler antigua, a skinny caballo y un grayhound para el chase.”
Konservatiivsemad keelehooldajad nimetavad säärast rosoljet lihtsalt lohakaks hispaania keeleks, et mitte öelda keelesolkimiseks. Kuid professor Stavans märgib, et kahe keele segamisel tekkinud “lohakusi” või “vigu” on sedavõrd palju ja laialdaselt käibel, et see annab põhjust rääkida normist. Juba on üllitatud esimesed spanglishi sõnaraamatud. Ainuüksi Stavans on suutnud üles märkida 6000 hübriidsõna.
Mõned arvavad, et spanglish on loomulik üleminekuetapp latiinode kohanemises ameerika kultuuriga. Samuti on selge, et interneti ja arvutikultuur on peamiselt ingliskeelne, ning see mõjutab kõiki maailma kultuure. Tihti on hõlpsam võtta kasutusele juba olemasolev võõrkeelne termin kui hakata leiutama omakeelset vastet.
Stavans on aga veendunud, et spanglish on erandlik fenomen. Seni on kõik USAsse emigreerunud rahvusgrupid inglise keele ära õppinud. Latiinodega, keda on USAs ligi 40 miljonit, pole nii läinud. Kas on ehk rahvaste sulatusahjuna tuntud USA kaotanud oma võime uusi immigrante ühiskonda integreerida? Kas võib olla, et ameerika on kultuurina läbi kukkunud? küsib Stavans.
Ta jätab lahtiseks, kas spanglish võib tulevikus areneda iseseisvaks keeleks. Praegu tal iseseisva keele tunnused puuduvad, kuid… Stavans osutab juutide jidišile, mis kujutab endast segu heebrea ja saksa keelest. 700 aastat tagasi oli jidiš keel, mida rääkis nö. lihrahvas: lapsed, naised ja kirjaoskamatud. Pooltuhat aastat hiljem, 18-19. sajandil oli aga heebrea lugejaid ja rääkijaid jäänud nõnda väheks, et kirjanikel, kes soovisid, et neid ka loetaks, tuli jidišile üle minna.
|
Tee koduleheks
