Eestiga samalaadset majandusedu nautivas Leedus on tööjõupuudus jõudnud niikaugele, et riigijuhid on sadade tuhandete kodumaalt lahkunud inimeste tagasikutsumiseks läinud sõnadelt üle tegudele.
Vaevalt, et Lääne-Euroopa riikidesse rajatavad infopunktid on just need asjad, millest Leedu emigrandid suurt puudust tunnevad, kuid see samm näitab vähemalt, et valitsus pole oma riigi kodanikke unustanud.
Veelgi suuremat hoolimist näitaks muidugi panustamine inimväärsete elu- ja töötingimuste loomisse kodumaal. Nagu eestlased, nii ei ole ju ka leedukad enamasti oma kodumaalt lahkunud kerge südamega, vaid häda sunnil.
Leedukaid on välismaal tööl kümneid kordi rohkem kui eestlasi, kuid see ei ole tingitud infopunktide puudumisest, vaid ikka kehvast palgast, suurest ebavõrdsusest ja vaesusest. Töötajate heaolu ja sotsiaalvaldkonna unarusse jätmine maksab nüüd kätte nii riigile kui ka tööandjatele. Nüüd tuleb kehvadele töötajatele maksta palju suuremat palka kui raatsiti maksta spetsialistidele ning lõpuks tuleb hakata sisse tooma võõrtööjõudu.
