Mul on tuttav ajakirjanik. Igati tore tüüp, ainult et krooniline liiklusrikkuja. Maksnud tänavu trahvideks 70 000 krooni. Sest ta põhimõtteliselt ei kinnita roolis turvavööd.

Minu tuttava meelelahutusärimehe lugu on märksa õnnelikum. Kuus aastat tagasi oli ta liikluspolitsei suurimaid sponsoreid. Maksis riigile korduva purjuspäi autojuhtimise eest – siis ei olnud see kriminaalkuritegu – sadu tuhandeid ja oigas hiljem masendusest. Ühel hetkel olid tal kaheksandad ajutised juhiload. Täna on ta musterautojuht. Kuidas? Kaks aastat tagasi tegi ta alkoholiga täieliku lõpu.

Mis on jutu mõte? Kui me endi pahesid veidigi ohjame, muudame nii kõigi elu turvalisemaks. Sellele võiks mõelda need rekordilised 30 000 juhti, kes tänavu kaheksa kuuga raske rikkumisega liikluses vahele jäid.