Maailmakaubanduskeskuse kaksiktornid on leekides. Foto: Reuters

Ühendriikides elav Eesti ajakirjanik Epp Petrone noppis interneti vestlusringidest välja meenutused traagilisest päevast New Yorgis. Katked on pärit ajaveebidest http://eppppp.tahvel.info ja www.palun.blogspot.com .

New Yorgis

Marje Soova: Olin just alustanud oma värskel töökohal, New Yorgi börsil, WTC hoonest paari tänava kaugusel. Sel hommikul olin varakult tööl, kui kuulsin, et mingi lennuk olla sõitnud tornidesse sisse. Esimese reaktsioonina olin kindel, et see oli õnnetus, «oi, kui rumal lugu!». Aga kiirelt jõudis pärale, mis toimub. Jõudsin oma vanematele helistada, enne kui side maha läks. Siis juba evakueeriti meid börsihoone keldrisse varjule: seal oli söökla, rahvas oli summas teleka ees ja vaatas.

Esimene kõige tugevam emotsioon oli siis, kui üleval maa kohal kostsid mingid hiiglaslikud kõrvulukustavad paugud. Olin kindel, et sõda on alanud ja meid pommitatakse. Siis saime teada, et need olid hoopis tornide kukkumise hääled.

Umbes tund hiljem otsustasime paari töökaaslasega käsku eirata ja keldrist lahkuda. Keegi otseselt ei keelanud ka, valitses kaos. Kontorist saime mingid reklaam-T-särgid, mis endale hingamisteede ette panime...

Ja astusime tänavale. See oli uskumatu, nagu talv oleks korraga saabunud, kõik oli kaetud valge tuhakorraga ja õhus lendlesid paberitükid... Tänavad olid inimestest tühjad. Kõndisime tornide poole, politseivalvet siis veel polnud. See nägi välja nagu hiiglasliku pommi plahvatus, ka lähikaudsetel majadel olid akendel klaasid katki. Kõikjal tänavatel vedelesid tükid: arvutite, mööbli ja inimeste tükid. Ja see hais, seda on võimatu kirjeldada. Põleva metalli, liha ja luu hais, nii tihke, seedimatu; tundus, et see läheb kopsudesse ja jääbki sinna sisse.

Moi Vatsar: Tol hommikul tegin silmad lahti väga järsku mingi kõvema hääle peale. Aknast tõi tuul sisse mingit imelikku haisu, kuid ma ei osanud sellele suuremat tähelepanu pöörata.

Sellele rohkem tähelepanu pööramata seadsin sammud köögi poole, kus valmistasin endale putru. Jõudsin õnnelikult arvuti juurde, kus vilkus MSNi aken: «Kas sinuga on kõik hästi?» küsis ema. Mina nähvasin selle peale: «Tegin putru köögis!» Ema palus mul panna televiisor käima. Kõik kanalid ainult sahisesid. Leidsin raadiost töötava kanali – kõlas sõjareportaaž helikopterilt, ilmateadustaja oli saanud uue tööotsa ja kandis otse üle, mida ta näeb. Ainsad sõnad, mis mulle meelde jäid: «See on uskumatu!»

/.../ Alustasin matka alkoholipoodi, et osta üks pudel, mis rahustaks. Nägin naabreid, kõik kallistasid üksteist. Teed olid kaetud hallikasvalge tolmuga. Kõndisin, silmad märjad, näost valge... Siis saabus õhtu ja väike eesti kogukond kogunes meie juurde. Kõik rääkisid, kus nad olid, mida nägid. Kõige kohutavam oli ühe jutt, et ta olla joostes inimese tüki peale astunud.

Rain Rannu: Olin ÜRO konverentsil – esimest korda elus New Yorgis. Teisipäeva hommik, mu esimene vaba päev. Ärgates tegin televiisori lahti ja NBC rääkis eelseisvast linnapea valimisest. Olin just parasjagu duši alt tulnud, kui ekraanile hüppas «breaking news»...

Pool tundi hiljem, kui all-linnas Brooklyni silla jalamil metroost väljusin, põles ka teine torn. Inimesed jälgisid juhtunut ja tegid pilte. Arutasid, kui ruttu tuli ära kustutatakse... Umbes minut hiljem kostis tume kõmin ja esimene torn vajus kõigi silme all kokku.

Esimesena kostsid õuduskarjed. Siis hakkasid kõik jooksma, üksteisest läbi ja üle. Siis jõudis meieni toss, mattes kõik endasse. «Ärge minge sillale, see kukub alla!» karjus keegi. Hüppasin üle silla ääre kõnniteele ja jooksin, läbi tossu, nii kiiresti ja kaugele kui jõudsin.Olin jõudnud umbes Hiinalinna, kui kukkus teine torn. Järgnevatest tundidest ja päevadest linnas meenuvad mõned juhuslikud seigad. Nuttev noor naine, kes proovis kedagi telefonitsi kätte saada.

Põhjakeeratud raadioga tee äärde pargitud auto ja sellest kostev uudis, et mitu lennukit on veel õhus – missugune pilvelõhkuja on järgmine? Uudisteriba Times Square`il, mis näitas et süüdistatakse kedagi bin Ladenit. Minu ees kõndiv valge ameeriklane, kes viipas takso – ning virutas roolis istuvale moslemist taksojuhile vastu vahtimist.

Kristel Hunt: 11. septembril olin tööl Columbia ülikooli haiglas, saime ülesandeks saata koju kõik, kes võimalik, ning mobiliseerida haigla sadade haavatute vastuvõtuks. Me ei teadnud siis veel, et haavatuid sellest õnnetusest peaaegu ei tulegi...

Järgmisel päeval ühinesin tiimiga, kes läks appi päästjatele. Esimene päev koristustöödel nägi välja nagu pärast aatomipommi. Mitmekorruselised rusud. Tohutult eraasju: tükid piltidest, arvutiosad, pangaarved, kõik mitmesentimeetrilise tuhakorra all. Nägin päästetöödel ka maailma armsaimat saksa lambakoera, Capot. Ta oli 18 tundi järjest sügaval betooniurgudes inimesi otsinud ja päästnud. Ei tea, mis mürkgaasid need täpselt olid, aga tal hakkas lihtsalt igast august verd voolama: ninast, suust, kõrvadest... Ta suri. Praeguseks on paljudel toonastel päästjatel respiratoorsed probleemid, sest see õhk oli mürk.

Krista Lensin: Otsustasin tol hommikul jalutada läbi linna ja nautida ilusat tööpäeva algust. Jalutades mööda Broadwayd, on eemalt näha all-linn ja need imelised kaksiktornid. Äkitselt nägin, et ühest tornist tuleb suitsu ja sealsamas põleb lennuk!?

Mitte midagi mõistmata küsisin möödujailt: mis ometi on juhtunud?

Inimesed tänavatel olid ärevad ja liikusid hordidena allapoole, tornide suunas. Kiirustasin koos nendega, järgmisel hetkel nägin selgelt, kuidas teine lennuk tornide sisse lendas! Tekkis täielik kaos, inimesed jooksid nagu hullud ringiratast, teadmata, mida edasi teha.

Ja just sellises paanikas see juhtuski. Seisin viiendal avenüül ja – minu jaoks täies haudvaikuses, nagu õudusfilmis, nagu müstilises raamatus – hakkas maailma kõige ilusam ehitis vajuma kohutava kiirusega maa poole. Ma seisin ja ulgusin hüsteeriliselt nagu paanikas laps. Ma polnud kunagi enne sellist surmahirmu tundnud.

Torn lihtsalt prahvatas vastu maad ja tolm hakkas nagu hiigelmadu kihutama meie poole piki tänavaid. Selle hetkeni polnud ma veel tajunud, et tegemist on ka inimohvritega, kogu see olukord tundus võimatuna ja ajas oksele. Mul ei olnud kedagi omadest Manhattanil – olin üksi võõraste inimeste seas ja paanika haaras mind täielikult.

Jooksin töökoha poole, kui kuulsin ümberolevate inimeste suust karjeid – teine torn varises.

Kontoris istusime lihtsalt vaikides telerite ees, kes nuttis, kes proovis omakseid tabada, telefonid olid kinni. Ülalinnas säras Empire State Building. Tundus, et me kõik kõõritasime hirmunult – kas järgmine?