Algab mu esimene pikem perevabastus pärast pisitütar Krata sündi aasta ja kolm kuud tagasi. Korra olen küll kogenud kaht lapsevaba päeva, kui käisime mehega Rabarocki festivalil. Mõnus oli kolmainsuse asemel olla taas kord kaksainsus. Ja väga mõnus on olla üksainsus. Laps ja mees jäid puhkama mehe vanemate poole ja siin ma nüüd olen, ÜKSI. Vaba naine vabal maal vabas bussis. Tahan, sirvin täitsa vabalt uut naisteajakirja ... oi! Oioi.Õudusega loen hingekriipivat lugu emast, kelle esimesi samme tegev tütar, nii Krata-vanune, jäi auto alla ja – ma juba nutan, neelan pisaraid – suri ... Keeran näo akna poole, et varjata pisaraid teiste bussisõitjate eest. Kohutav! Kui midagi sellist juhtuks... – eiei, EI! Sõbranna-sünnipäevalapse auto vurab maale. Grill. Tšill. O-ma-taht-si on ü-li-mõ-nus. Pärast südaööd poen teki alla ja kavatsen enne magamajäämist veel natuke lugeda. Aga ei õnnestu. Silmad – öeldavasti hinge peegel – kleepuvad hoopis tütre foto külge. Öösel korraks virgudes mõtlen, kas ka Krata sel ööl ärkab. Kas ta häälitseb vaikselt-kaeblikult ja kui isa ei kuule – kodus norskab mees ikka edasi, kui «kuues meel» mind lapse piiksatuse peale jalgele viskab – , siis hakkab nutma? Stopp! Pea pole prügikast, kus on klammerduvate mõtete õige koht. Uuesti ärgates vaatan kella – 8.05 – ja sikutan lootusrikkalt teki üle pea. Täna, TÄNA on ju imeline hommik, kui ma saan kaua magada. Täna heliseb Krata-äratuskell hoopis teises Eestimaa nurgas. Uni, uhuuu! Uni-uu! Ei miskit. Tunnikese pärast loobun ning vahetan küljelt küljele veerlemise hommikukohvi vastu. Naljakas, mõtlen teist tassi rüüpides, ma ei tunne mehest põrmugi puudust. Otse vastupidi. Kuna tal on puhkus, oleme viimase kahe nädala jooksul ebaharilikult palju koos olnud. Mis tähendab boonus-õrnusi, aga ka ohtralt teineteise närvidel tallumist, nii et väike eemalolek mulle hoopis meeldib. Aga Krata! Kuigi temaga olen koos olnud peaaegu kogu tema elu, igatsen juba taaskohtumise kalli-kallit. Järglase eest hoolitsemise instinkt, jajah, tean küll, tean. Aga need väikesed pehmed käed kõvasti ümber mu kaela... Kella ühene buss stardib vabaduse poole. Tunnetatud paratamatus, teadagi. 190 sentimeetrit vabadust teeb mind oodates suitsu. Auto esiistmel magab usaldavalt 80 sentimeetrit vabadust. Perevabastus on selleks korraks läbi. Ees on eluaeg vabadust. IaI |
