Inimtühjal teel sõitis auto raksaki vastu puud. Roi oli laksu all ning ainuke, kes ei kasutanud turvavööd. Aive ning Sille olid lihtsalt väsinud, võib-olla krabistas kusagil ka õrn pohmell. Nad tukkusid ja ärkasid alles haiglas. Ainus, kes haiglasse ei sattunud, oli Roi, igati lahe boi, nagu ta ise ütles. Ei midagi erilist. Sel päeval oli teedel rahulik, kuusteist liiklusõnnetust, mitte ühtegi surnut. Aivet opereeriti ning ta pidi nädalakese intensiivis lesima. Rebendeid ja luumurde oli rohkem kui uimane Aive meelde suutis jätta. Teda kurvastas, et ta pidi edaspidi trikood kandma. Üks suurem kivi oli muljunud ukse vastu Aive reit, haavast jäi inetu arm. Armi võis nimetada suisa reljeefseks, sest see katkestas naha sileduse – ja Aive reied olid alati paistnud vabad igasugustest vananemise ohtudest. Nüüd jooksis haav üle jala nagu elu enda allkiri illusioonide purunemise dokumendil. Roi püüdis ilmselgelt oma tüdruksõpra lohutada. Ta astus Aive palatisse, surus lilled tüdruku käte vahele ning küsis: «Kas tahad teada, mis mul õnnetuse hetkel jalas olid?» Aive raputas pead. Roi tegi püksirihma lahti ning lasi pükstel alla libiseda. Nähtavale ilmusid mustad trussikud, millele oli kuldsete tähtedega kirjutatud: «MENDID, IMEGE MUNA!» Roi irvitas ning vaatas ootusärevalt Aivet. Tüdruk ei osanud midagi kosta. Ta mõtles endalegi ootamatult, et kas praegu tema silmadele avanevat võib nimetada ilmutuslikuks kogemuseks. Ta nägi enda ees meest, kes ilmselgelt valetas, sest Aive mäletas. Nad olid mõned tunnid enne õnnetust vahekorras. Roil olid jalas hallid trussikud, mida ei kaunistanud mingi sõnum. Tavalised hallid trussikud. Aive jõllitas Roid ning sosistas omaette: «Roi, Roi, Roi,» nagu ei usuks ta, et selline tähekombinatsioon üleüldse eksisteerida võiks. Nagu oleks nimi mingi mõistmatu keele lihtne sõna, mille tähendust ta ei teadnud. Võib-olla teadis – enne õnnetust – ja püüdis seda nüüd meeleheitlikult meenutada. «Näeksid sa praegu oma nägu,» ütles Roi kahetsevalt. «Sul on raju sinikas parema silma all, ra. Nagu poksikindaga, ra!» Korraga sai Aive aru, et ta ees seisab võõras inimene. Mitte et ta oleks olnud vihane – see pani teda ennastki imestama. Ta polnud vihane. Ta teadis, et Roi jaoks tähendas kihutamine vabadust. Enne puuni jõudmist olid nad sõitnud mööda kitsast tänavat ning vastu oli jalutanud vanem naine lapsevankriga. Roi lisas kiirust. «Kuule, mis teed?» küsis Aive. «Kui mina olen teel, on tee minu oma,» vastas Roi häirimatult, pilku peeglisse heitmata. Vanem naine lapsevankriga oli kõrvenõgestesse jooksnud. «Nendega ei juhtunud ju midagi,» ütles Roi ja silitas Aive reit. Veel ei jooksnud haavakanjon üle sileda tasandiku. Voodis lebades ei saanud Aive enam aru, mida ta teinud oli. Justkui oleks korraga eksisteerinud mitu Aivet. Ta ei jaksanud enam sellele mõelda. Senised asjad olid teistmoodi, pisut lömmis. «Kuidas Sillega on?» küsis ta. «Ra, Sillega on jama,» tõsines Roi. Sille ei rääkinud enam. Kas ta on tummaks jäänud, küsis Aive. Ei-ei, ta lihtsalt ei räägi, vastas Roi. Mida see tähendab, ma ei saa aru, ütles Aive. Mina ka ei saa, vastas Roi. Midagi ajuga, ta pea sai põrutada, mingi osa sai vist viga, ah, ma ei tea, ei saa sellest arstide jutust ju sittagi aru, aga jama on küll, ta pole ebanormaalne, lihtsalt ta ei saa midagi enam öelda, vuristas Roi ning muutus kurvaks. Aive mõistis, et see kurbus oleks pidanud teda Roile lähendama, kuid muutis hoopis poisi veel võõramaks. Ometi ei öelnud ta sõnagi. Kui Roi teda pärast haiglat kuhugi välja kutsus, oli ta reeglina nõus, aga inertsist. Kui Sille oli kaotanud kõnevõime, siis Aives läks kaduma võime kõnelda teatud teemadel. Miski poleks olnud lihtsam kui Roi pikalt saata. Roi justkui tajus seda isegi, aga ei lakanud aeg-ajalt Aivele helistamast. See oli kummaline suhe, mida kumbki osapool sõnades tunnistada ei tahtnud või ei suutnud. Kui Aive oli autos, sõitis Roi aeglasemalt, saja kolmekümnega. Ta heitis tüdrukule murelikke ja ihalevaid pilke. Enamasti tõrjus Aive ta lähenemiskatseid, kuid juhtus ka nii, et nad ühtisid sealsamas, Roi auto tagaistmel. Roid ei häirinud Aive armid ning see lohutas. Päeval, mil Kalle küla rannas teist korda Aivet kohtas ning nägi Roid taamal seismas ja temale mitteomase kannatlikkusega Aivet ootamas, võinuks Aive talle öelda, et Roi pole tema igati lahe boi, vaid pigem nagu saatja. Pisut tüütu, jah, kuid selles tüütuses oli Aive ise süüdi. «Miks sa selle koha ostsid – mis selle nimi nüüd oligi?» küsis Roi pisut hiljem, kui ta oma masina raudtee asemele rajatud kruusateele juhtis. «Ilmaääre,» vastas Aive. «Ma ei teagi. Igatsusest.» «Misasja?» turtsatas Roi. See «misasja» mõjus püssipauguna. Lask rabas maha Aives pesitsenud vaikimise. See oli üks neid juhuslikult pillatud sõnu, mis vallandavad suuri nihkeid. «Roi,» ütles Aive. «Asi on selles, et sa oled mu tuttav.» «Misasja?» turtsatas Roi teist korda. «Ma ei saa muhvigi aru, mida sa räägid, ra.» «Asi selles ongi,» vastas Aive. «Sa oled mu tuttav. Ei midagi rohkemat. Kui sa sellega lepid, siis mis seal ikka.» Edasi läks Aive jalgsi. Järgmises osas lisandub videokassetile salapärane kõne, aga kuna kõne vastuvõtja pole kõige paremas konditsioonis, pole kogu jamast erilist kasu. |
