Kuid ajad on muutunud. Kui arvestada näituse konkreetset konteksti – aga viimane on kaasaegse kunsti puhul enamasti primaarne –, siis sõnad «koorem praegugi on koha peal» ei ole päris adekvaatsed, andmaks edasi väljapaneku tausta. Luik lendab ära ja võtab koorma enesega kaasa, arvaku või tehku haug ja vähk mida iganes. See on argielu proosa, millega ka kõne all olev näitus püüab vaatajat kõnetada.Kontekstist väljas Näituse eellugu läheb ajas natuke tagasi: 30. mail toimus Tallinnas Pärnu maantee 27 kohaspetsiifiline kunstiprojekt. See on kortermaja, mis kuulub praegu Hans H. Luigele ja milles viimane on andnud ajutist ulualust mitmetele kunstnikele, nii vanadele tegijatele kui üliõpilastele. Õilis tegu! Miks siis mitte majutada kas või ajutiselt neid vaimlisi ilmarändureid, kes katust pea kohale vajavad? Kuid kauaaegsetel üürnikel, olgu nad siis kunstnikud või mitte, tekib elukohaga emotsionaalne side ja omanikutunne. Soov, et kõik võiks nii jäädagi. Inimlikult on see mõistetav. Ideaalis muidugi, sest Eestis valitseb kapitalism ja siin on eraomand kõige aluseks. Justkui oleks surilinalgi taskud, kuhu saaks kõik selle, mis maises elus kokku krabatud, ka kaasa võtta. Karta on, et ei saa. Aga see on sootumaks teine teema ega ole antud näitusega seoses ka oluline. Kui kõik need projektid, mis toimusid mai lõpu ürituse raames selles Pärnu maantee majas, olid siinkirjutajale kohaspetsiifilisuse tõttu mõistetavad ja huvitavad, siis selle põhjal tagantjärele tehtud ruumiinstallatsioon Ku-galeriis jääb õhku rippuma. Eksponeeritud on küll huvitavaid töid, kuid ometi on need vajalikust kontekstist välja rebitud ega ole selle tõttu kaugeltki nii mõjusad. Seda on lihtne seletada kas või mõne näite varal – on oluline vahe, kas Raoul Kurvits esitab performance’i oma üürikorteris, kus kõik, näiteks magamisase ja raamatudki on külastaja silma tarvis valmis seatud, või seisab Kurvitsa raamatutest ümbritsetud voodi (installatsioon «Minu voodi») galeriis. Sama käib ka Jüri Ojaveri töö (plinkiva punase silmaga Lenini bareljeef) kohta. Selle eksponeerimine tolmusel ja tuvisitasel pööningul oli sootumaks midagi muud kui steriilne galeriipõrand. Katuse alla korstnale oli kirjutatud ka majas elanud ohvitseri (Aleksei Kurgel) lugu. Nüüd, korratuna galerii seinal («Mees, kel oli kolm nime»), ei ole see kaugeltki enam see... Mida toob homne? Samas peaksin näitust 30. mai kunstisündmuse laiendatud dokumentatsiooniks, mida ta ju tegelikult ongi. Olgu siis Anu Juuraku video kogu ürituse avanud Jüri Ojaveri performance’ist «Luik, haug ja vähk» või ka Mikk Freibergi, Laura Pählapuu ja Raivo Juuraku fotod «Kohaspetsiifilised tööd Pärnu mnt. 27. Näituse Ku-galeriis ettevalmistamine». Sellisena, veidi tagasivaatavana, võib väljapanekut ka aktsepteerida, ehkki selgelt väljendatav rõhuasetus – ei ole teada, mida omanik maja ja praeguste üürnikega ette võtab, millest tulenevalt olevat «kõikide olukord ebakindel, sest ei või teada, mida toob homne päev», nagu kirjutatakse pressitekstis – pigem vähendab kunstilist mõõdet kui kasvatab seda. Ja pealegi, kes see siis ikka teab, mida toob homne päev? Õnneks on enamik eksponeeritust siiski «suuremad» kui ajutiste või ka sundüürnike küsimus. Viimane on muidugi keeruline küsimus, aga see teema on laiem kui omaniku ja üürniku suhe, see on küsimus riigi suhtumisest oma kodanikesse, mida näitus kummastaval moel ei puudutagi. Näitus «Luik, haug ja vähk» Eesti Kunstiakadeemia õppejõudude ja üliõpilaste näitus 15. juulini Tallinna Kunstihoone galeriis |
