Eesmärk, nagu action-teatri ema Ruth Zaporah, kes praegu Viljandi Noore Tantsu festivalil huvilisi õpetab, lihtsustatult ütleb, on vabastada improvisatsiooni käigus kujutlusvõime, mida teadvus, enesekeskne mina kontrolli all hoiab. Tõlkida see vahetuks füüsiliseks tegevuseks, mida ei juhiks mõistus. Mis sünniks siin ja praegu. «Teil on ju kujutlusvõime?» uurib Zaporah siinkirjutajalt, kes improvisatsioonilise füüsilise teatri treeningu- ja etendamise meetodi loojat usutlema on sõitnud. «Minul? Eee...» Tunnen, kuidas tõmbun krampi. «Muidugi on, kõigil on – miks te seda ei kasuta, selles on küsimus,» jätkab ta sihikindlalt. «Kultuur ei lase,» vastan. «Mõistan – ellujäämine on olnud eestlaste jaoks olulisem kui kujutlusvõime.»Vaata peeglisse! Seisundit, milleni action-teater üritab välja jõuda, kirjeldab ameeriklanna järgmiselt. «Kujutlege end vaatamas peeglisse, ilma et teeksite nähtu põhjal järeldusi. Vaadake otse enesele näkku, uudishimuga. Vaadake ennast nii, nagu ei peaks olema, vaid nagu on. Nagu imet. Kui me tajume seda kogemust piisavalt selgelt, ilma viideteta minevikule või tulevikule, meeldumustele või siltidele, nn puhta lehena, siis lahustub iga hetk sellest järgmiseks hetkeks. See tähendab, et iga hetk on algus. See ongi improvisatsioon!» Tunnistan, et eelnev kohutab pisut. Kõlab ehk isegi müstiliselt, triviaalses tähenduses. Nagu zen. Või isegi transs. Zeni kohta tunnistab Zaporah, et on elanud Nepali kloostrites ja seda praktiseerinud, see on action-teatrit ka mõjutanud, kuid võrdluse transiga kummutab ta kiiresti. «Improviseerides oled sa igal hetkel kohal, sa koged ja tajud, mida teed – transi puhul nii ei ole.» Selleks, kuidas taju olemise konstrueeritusest vabastada, on Zaporah välja töötanud terve teooria, liikumist, häält ja sõna kombineerivatest harjutustest rääkimata. Tavaliselt on see väga pikk teekond. «Äratundmine, et analüütiline mõistus ei sega enam vahetut taju, võib tulla aastate jooksul. Ühtäkki sa mõistad, et enam ei määra su käitumist mõte, et su silmade ja selle vahel, mida need näevad, ei ole tõekspidamisi, eelarvamusi, hirme ega eelistusi. Miski pole õige või vale, ilus ega inetu. Üksnes kujutlusvõime on see, mis sinu tegutsemist juhib. Kujutlusvõime, millel ei ole erinevalt mõtetest ja teadmistest piire.» Seega, kui enamikus teatrisüsteemides annab hetkele sisu mälu või emotsioon, siis action-teatri puhul on selleks eelnevatest tähendustest vabastatud keha ise. See tähendab seda, et tegevuse eesmärk tekib koos tegevuse enesega. Siiski, miks just action-teater, millest selline nimetus? Zaporah selgitab, et tegu on väikese protestiga 1960ndate lõpus ja 1970ndate algul inimeste meeli köitnud sotsiaalse murrangu ajal juhtunu vastu. See oli hipide, biitlite ja Woodstocki aeg. Taheti purustada seniseid ühiskondlikke reegleid, otsiti midagi tähendusrikkamat, puudutada tundeid vahetult, olla siin ja praegu. Sünnib tühjusest «Kõik vaatasid üksnes enese sisse, nii sügavale, et unustati end sinna sisse ära – action pidi meelde tuletama, et see, mis sünnib inimese sees, tuleks ka ära tõlkida, tegevuseks.Nimetus ise ei meeldigi mulle enam nii väga, aga see selleks.» Vaatamata sellele, et action-teater on kõigepealt treeningsüsteem, ei alahinda Zaporah selle tähendust ka kunstivormina. Sooloetendusi on ta juba andnud üle 20 aasta. Tulla lavale ja hakata lihtsalt improviseerima, isegi mitte kaosest, vaid tühjusest – see kõlab hirmuäratavalt! «Iga kord ootan üllatusega, mis juhtuma hakkab. Alati hakkab,» tunnistab ta. Impulsi võib saada millest iganes – ka sellest, kui ennast kaotatakse. «See kuulub asja juurde – ainult nii saad teada, mida sellisel juhul teha, õigupoolest võib sellele kogu lavastuse üles ehitada.» Need, kes on näinud, ütlevad, et Zaporah puudutab neis arhetüüpe, midagi, milles tunneb end ära igaüks. Kui tunnustatud on action-teater mujal ilmas? Zaporah selgitab, et vähemalt USAs kasutatakse seda klassikalise teatrikoolituse osana üha enam. «Kui action-teater oleks üldiselt aktsepteeritud, leiduks palju vähem ka halbu näitlejaid,» usub ta. |
