| Taevataat vastab jumaliku sarkasmiga. Livio kupatatakse ametisse Krimuna külla, metsikusse kolkasse. Matsirahva hing tahab harimist. Ihu eest «hoolitseb» parunihärra käsul kupja piits – egas asjata tsiteerita mahukas ja tõhusas kavalehes muu hulgas Vilde «Mahtra sõda». Krimunas jahmerdab hullude ideedega parun von Borg-Sternfeldt (Ain Lutsepp), kohalik Leonardo da Vinci. Romantilise puhangu vallandab paruni tütar Julie (Britta Vahur). Aga pärislugu lahvatab Postimehe uudisest, et Tartus tuleb laulupidu. Seega on aasta 1869. Ajavad eesti asja Kivastik armastab oma näitemängudes ajaga ümber käia tinglikult, suisa vihuti lohakalt. Alati ei mõju see põhjendatult. «Eesti asjas» on kõik paigas, esialgu jahmatavad ajahälbed (Livio «jutlus») tulvil mõnusat absurdi. Näidendi edenedes saab Liviost ajaülene tegelaskuju, rännakud ajas muutuvad leidlikuks stiilivõtteks. Krimuna koori lõputu teekond Tartusse kujuneb eesti rahva (kultuuri)ajaloo ja ärkamise mõjusaks võrdkujuks. Ingomar Vihmari isikupärane, nihkelise huvitava huumoriga lavastajakäekiri haakub Kivastiku näidendiga. Vihmarile ei pruugi sobida well-made-play, ent vallatud rütmikonarused ja lõpetamatuse hetked on tema element. Eks «Eesti asja» teine vaatus olegi kiira-käära katsumuste ja lootuste rada, kuhu sugeneb kelmikaid ja tõsinukraid puänte. Nõnda sünnib läbikomponeeritud, tundlik tervik. Näitlejad ajavad eesti asja, mängivad oma lugu nakatava rõõmuga, ühtse ansamblina. Hää meel on Anti Reinthali pärast, kellelt sedalaadi vedavat ja sisesaladusega peaosa ei meenugi. Ain Lutsepp naudib paruni väärikat positsiooni, ta mängulust kogub tuure detailitäpsetes üllatusrollides. Britta Vahuri preili Julie pakub silmailu, ent näib üleliiagi kombekas, tekst võimaldaks värvikamaid tujutsemisi. Matside osad pakuvad teadagi karakteriloomise lusti. Tõnu Oja kehastab kubjas Villuna ürgset lipitsejahinge, Egon Nuter Tollana alalhoidlikku kavalat kohtlust. Vägeva rolli loob Elina Reinold: Tolla naises avanevad ootamatud, põnevad kestmise jõuvarud. Peene arengukaare läbib Jan Uuspõllu Toomas: juhm peksukott osutub nutikaks vurlehingeks, kel ees kirju tulevik. Kleer Maibaumi lavaelu Toomase õena on vagane, tema pärisosaks jääb laul. Naer kurku kinni Näitetrupi sulandumine kooriks on uhke saavutus, sünnib ju mitmehäälne segakoor kõigest seitsmekesi. Hirvo Surva rolli lauluõpetajana ei anna alahinnata. Vargsi süvenev arusaam, kuis me kõik oleme pärit «Krimuna koorist», jääb hinge kumisema. Laul on keskne tegelane, koorilaulud täpselt valitud. Laul pingestab lavastusrütme, avardab sõnumit. See, kuidas ja mil viisil laulma hakatakse, seostub vaimukal kombel rahvaluule sünniga, loodustunnetusega, eestlase saatusega… Kui Livio eestlasi karmide katsumustega ähvardab ja surmvaikuse peale imestunult teatab, et tegi ju nalja, kõlab vastuseks «orjade koori» sünge repliik: «See ei ole nali – see ongi meie elu.» Too tõdemus mõjub kui kapatäis külma vett vastu vahtimist. Sedalaadi kriipivad kontrastihetked, kus naer korraks kurku kinni jääb, on «Eesti asja» tuum. Sajandite vahesein nihkub kõrvale, virgub rahva ühismälu. Äratundmisvalu ja -rõõm liigutavad hinge, isamaa-armastus kõrvetab südant. Ju see ongi eestlaseks olemise taak ja kestmisjõud. Suveteater Mart Kivastik «Eesti asi» Lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Pille Jänes MTÜ Ühenduse R.A.A.A.M. esietendus 7. juulil Viinistu kunstimuuseumi vabaõhulaval |
