Priit Pullerits: arutu hüsteeria
11.07.2007 00:01
Priit Pullerits, Postimees
|
| |
|
 |
Priit Pullerits |
|
|
Võib aru saada sellest, kui Venemaa kisa tõstab. Pole imeks panna ka seda, kui Saksamaa lärmi lööb. Aga selle üle ei jõua kuidagi ära imestada, kuidas Rahvaliit nende kahe hüsteerilise kisakooriga nii varmalt ühte heitis.
Asi on justiitsminister Rein Langi eelmise nädala juubelipeos Tartus Püssirohukeldris, mille käigus etendati Vanemuise mängukavva kuulunud monotükki «Adolf» Saksa liidri Adolf Hitleri viimastest tundidest enne enesetappu. Vene infokanalid tormasid seepeale Eestit taas natsilembuses süüdistama. Europarlamendi endise presidendi sotsiaaldemokraat Klaus Hänschi väitel ei saaks Lang pärast sellist pidu enamikus Euroopa riikides enam ministrina jätkata. Neile laulab kaasa Rahvaliit, kes, viidates Langi käitumise vastuolule euroopalike tavade ja normidega, nõuab, et ta peab ametist tagasi astuma.
Puhkenud hüsteeria paistab juba suurem kui see, mida Hitler oma esinemistega Saksa õllekeldreis lõkkele suutis puhuda.
Enne kui sellega ühineda, räägime ikka asjast endast kah.
Kui dramaturgist näitleja Pip Uttoni «Adolf» eelmise sajandi lõpul lavale jõudis, kujunes sellest auväärse Edinburghi teatrifestivali suurimaid üllatajaid ja hitte. Tervelt kolmeks hooajaks. (Kus küll ekslesid «tsensorite» silmad?) Briti avalik-õiguslik ringhääling, kõrgelt hinnatud BBC, soovitas «Adolfit» kindlasti vaatama minna. Ja oli ka põhjust: sest Uttoni «Adolf» on selgelt antirassistliku ja sallimatust tauniva sõnumiga, suutes samas näidata, kui tsiteerida The British Theatre Guide’i, et «Hitler on elus ja terve ja elab meie seas edasi».
Kas ükski neist kisatõstjaist, alates Vene riiklikust telekanalist Rossija ja lõpetades Rahvaliiduga, vaevus enne tagajalgadele hüppamist uurima, et Pip Utton sai aastal 1997 Adolf Hitleri rolli eest Edinburghi festivalil koguni parima näitleja preemia?
Kära Langi juubelipeo ümber tekitab õõva, kuidas Hitleri ja natsismi foobia on jõudnud nüüdisaja foobiamaias maailmas sinnamaani, et isegi natsismivastase lavatüki eest võib saada kaela süüdistuse natsismi soosimises.
Ses mõttes on «Adolf» igati õpetlik. Eriti neile, kes Langi ründavad ja süüdistavad. Kui viidata veel kord The British Theatre Guide’ile, seab «Adolf» tüki vaatajad lõpuks olukorda, kuni nad oma naerus ja kaasanoogutamises taipavad, et neid on etendusega veetud lõa otsas täpselt samamoodi, nagu Hitler vedas Saksa rahvast 1930. aastatel.
Hämmastav, kui see poleks ennekõike kurb, et Saksa tipp-poliitik ja Rahvaliit lasevad end nüüd samamoodi lõa otsa köita ja manipuleerida Vene propagandamasinal. |
|
|
|
|
