Jalka MM käis pisut üle kuu. Nüüd tuleb elu ümber häälestada. See pole probleem, et õhtud tühjaks jääksid, aga huvitav, kui kaua võiks üks MM kesta, enne kui see ära tüütab. Väga huvitav.

Itaallased võitsid, mõnus. Mulle meeldivad artistlikud koondised. Brasiilia, Cote D’Ivoire, Portugal. Itaalia. Kus platsil jooksevad artistid, kunstnikud, mitte 11 kivinäoga kiilakat atleeti nagu Prantsusmaal või Inglismaal. Ma liialdan, igas koondises on nii- ja naasuguseid erandeid.

Samal teemal: Peahoop tumestas MM-finaali

Et artistid näitlevad? Kukuvad maha, kui pole vaja, ja see pole fair play. See pole ka fair play, kui jõhkard Rooney astub vastasele jalaga kubemesse või karm mees Zidane lööb vastase ilma pallita olukorras pikali. Mida ütles talle Materazzi, polegi tähtis. Itaallased on ju vigurdajad. Ma ei eita, et see võis olla räme solvang, aga isegi siis võiks peaga lüüa ikkagi palli, mitte vastast.

Rääkides veel «pansokoolist» või «kaklusklubist», siis nii näitlemine kui kerge vägivald käib show juurde, mis teha. Miks räägivad täna kõik sellest, et Zidane lõi Materazzi pikali ja mida itaallane talle ütles?

Ja kas oli siis igav mäng see Portugali-Hollandi kohtumine, kus kohtuniku pea kohal oli suurest punaste ja kollaste kaartidega vehkimisest oranž aupaiste? Et kole jalgpall ja räpane mäng? Kahe otsaga asi.

V äravaid löödi peaaegu rekordiliselt vähe. Meelde jäävad sellised väravavahid nagu Buffon, Ricardo, Lehmann ja kaitsjad nagu Cannavaro või Lahm. Aga ainult nemad ei ole süüdi väravapõuas. Vaid neetult paljudes kohtumistes nägime, kus mängu algul värava löönud koondis hakkas edaspidi mängu tapma.

Nürid on liiga ratsionaalsed inimesed, nendega on igav, ja kuivikud jalgpallimeeskonnad ei mõtle publikule, vaid tulemusele ja see on mängu surm.

Alati ratsionaalsuse etaloniks peetud Saksamaa näitas Klinsmanni juhendamisel rõõmsat jalgpalli ja jäi meelde üldse vist kõige ägedama koondisena.

Aafrika tiimid mängisid lahedat uisapäisa-mängu ja edasi ei pääsenud, nii et jälle, kahe otsaga asi see pall.

Nüüd aga rassistiread. Mitterassistid, ärge lugege. Ei ole mingit tähtsust, milline on Prantsusmaa või mõne teise maa koondise rahvuslik kuuluvus. Kas teid huvitab ka jalgpallurite perekonnaseis ja sekseelistus? Oleme küll väikesed siin Euroopa nurgas, aga ärgem olgem väiklased. Et siis «väike» ei pea võrduma «väiklane». Väike küll, aga mitte väiklane, eks ole?

Mitterassistid, lugege palun edasi. Jääme siis ootama EM-finaalturniiri 2008, kus kuulu järgi pidi mängima ka väike Eesti.