Pühapäevane (siis ei olnud teenistust ja oli aega pildistamiseks) «Balti kett» Vene kroonu Tbilisi polgus. Esireas (neli esimest paremalt vasakule): Asko Hein, Mait Kommel, Siimo Eelmaa ja Rait Varik. Tagareas (paremalt vasakule): Kalle Kräämann, Marti Vitkar, Lembit (Tallinnast), Margus Vendel, Heiki Lillmann, Valdur Permanson, Aare Arikas, Sven Puhkason, Andres Pae ja Argo Klaasen.

4. juunil 1989 ajasid Hiina rahvaarmee tankid ja soomukid Pekingi Taevase Rahu väljakul laiali saja tuhande tudengi ligi kaks kuud kestnud meeleavalduse, surma sai üle 3000 inimese.

Sellepärast ei meeldinudki reamees Alasele Hiina ja Eesti võrdlus, kuid ta ei hakanud kindraliga vaidlema.

1989. aasta suvel lehvis Toompeal Pika Hermanni lipumastis sinimustvalge, aga mitte Tbilisis Vene kroonus sundaega teeninud eesti poiste kasarmukappidel.

NSV Liit oli veel oma tugevuses olemas, ja kuigi president Mihhail Gorbatšov lubas Ida-Euroopa satelliitriikidel oma teed minna, ei andnud see iseseisvust tagasi Baltimaadele.

Politruk ei moraalitsenud

Ohvitserid küll aeg-ajalt uurisid, mis Eestis toimub, kui nägid sõdureid kodust saadetud Noorte Häält või Aja Pulssi lugemas. «Tundub, et hakkame liidust välja astuma,» ütles Mait Kommel seepeale.

Osa ohvitsere naeris, nad ei uskunud.

Kui autoroodu sõdur Tokarev – tema eesnime ei mäleta enam keegi – nägi Margus Vendelit vastu tulemas, viskas ta alati parema käe ette ja kraaksatas «Heil Hitler!». Eestlaste ja lätlase kohta öeldi selles väeosas sageli «fašistid».

Politruk Tšistokletov, tema nime võiks tõlkida kui Puhas Ruut, oli aga haritud ohvitser, mäletavad sõdurid, ega kippunud kordagi poliitilist moraali lugema. «Tehke nii, et asi jääks korrektsuse piiridesse,» ütles ta rahulikult, kui märkas eesti poistel kolmest riidesiilust kokku õmmeldud sinimustvalget lippu.

Sama rahulikult soovitas ta oma ajateenijatele: «Kui võtate viina, võtke nagu eestlased – korrektselt.»

Kõik ülemused nii rahulikud ei olnud. «See on vale ja keelatud,» teatas polgu julgeolekuohvitser Siimo Eelmaale. Ohvitser oli kusagilt kätte saanud foto, kus Nõukogude armee mundris eesti poisid poseerivad oma lipuga. Teda ajas lugu vihale, sest lätlased õmblesid eestlaste järel samuti oma rahvuslipu.

Aga Eestis on see lubatud, näitas Eelmaa iseloomu.

Fotolabor polgus

«Seal võib olla, aga siin on Nõukogude armee ja omad reeglid,» oli julgeolekuohvitser järjekindel, kuid kõik pääsesid karistuseta.

Ehk seepärast, et ta ei olnud näinud kõige tähtsamat fotot. See tehti puutumatu tagavara lao juures, kus sõdurid valves käisid. Asko Hein ja Rait Varik hoiavad enda vahel Eesti lippu, kummalgi Kalašnikovi automaat teises käes. Seinale on söega kirjutatud inglise keeles, et me ei vaja Vene armeed ega tema relvi, ja kindral jätku sõdurid rahule.

Tbilisis oli siis sisevägede polk, mille sõdurid valvasid eeluurimisvanglat, konvoeerisid vange kohtutesse ja sõitsid vangivagunitega Batumi, Rostovisse, Jerevani, Arhangelskisse.

Polgus oli suur vangimaja makett, mille peal vangla kaitsmist harjutati. Maketi-alusesse pimedusse aga tegid eestlased oma fotolabori.

Seal valmiski Mait Kommeli juhtimisel veidi udune must-valge pilt Eesti lipust kahe sõdurpoisi vahel. Tagaküljele kirjutasid nad «Üksnes laulmisega pole ükski rahvus vabaks saanud. Rahustuseks Eestimaa emadele!». («See on vist Asko tekst, tema oli peene kondi ja tundelise hingega,» mäletab Margus Vendel.)

Siis panid allkirjad alla, märkisid kuupäevaks 11. juuli 1989 ja saatsid Tallinna, ajalehe Noorte Hääl toimetusse.

Seal vaatasid ajakirjanikud esimese hooga, et paneks pildi ajalehte, kuid hakkasid siis muretsema, et eesti poistega võib Tbilisis hiljem miskit halba juhtuda.

Nii jäi foto avaldamata ning reameestel Heinal ja Varikul kartsapäevad saamata.

Kartsapanek oleks peatanud nende kooriproovid. «Jää vabaks, Eesti meri...» kaikus üle polgu klubi, kui ligi paarkümmend sõdurit, kõigil viisnurkadega vööpandlad kuldselt läikimas, musta tiibklaveri ümber laulu üles võttis.

Asko Hein mängis hästi klaverit, ja tunne oli sama hea, nagu Tbilisist paari tuhande kilomeetri kaugusel Tallinna lauluväljakul, kus voogasid isamaalised laulud.

Kõik poisid tundsid seal kaugel koduigatsust, Siimo Eelmaa polnud mingi erand. «Aga tänu nendele meestele (ta näitab näpuga vanale fotole – toim) maandas see igatsuse ära ja põgenemismõtet ei tekkinud.»

Maavärin Armeenias

Eelmaa näeb seda kõike aeg-ajalt unes. Ja Andres Pikpõld räägib Kuressaare lähedal Vätta poolsaare Sanniku talu köögis sõpradele veel mitu korda, kuidas ta õppis selgeks tähtsa venekeelse sõna.

Istus ta 7. detsembris 1988 Tbilisi kohtumajas kohtualuse kõrval ja valvas, et too ära ei kargaks, kui põrand hakkas värisema.

Kõik karjusid midagi gruusia keeles, ja järsku oli kohtusaal tühi. «Mis sa passid, meil on «zemljetresenje»,» hüüdis keegi Pikpõllule. Ta ei teadnud, et see tähendab maavärinat.

Margus Vendel jutustab nüüd Saaremaa dolomiidikarjääris kolleegidele, kuidas tema sõitis kohe järgmisel päeval Armeeniasse, kus seesama maavärin purustas Spitaki ja Leninakani linnad.

Tuhanded hukkunud olid staadionile tihedalt üksteise kõrvale laotud, ja neid kanti sinna järjest juurde. Ühes poolvarisenud paneelmajas avas Vendel ellujäänuid otsides vannitoa ukse, vannis lamas jäätunud naine, betoonplokk sülle langenud.

«See oli nii õudne: alguses maavärin, siis kodusõda,» mäletab Andres Pikpõllu ema Juta poja pikka koju ootamist.

«Kodusõda» tähendas 1989. aasta 9. aprilli, kui Tbilisi kesklinnas läksid sõjaväe eliitüksused sapöörilabidatega peale demonstrantidele, ja paarkümmend inimest hukkus. Veidi eemal, eeluurimisvangla ees, seisid plekk-kilpide taha varjunud eesti poisid aga vastamisi paari tuhande grusiiniga, kes tulid poliitvangidele toetust avaldama.

Adru lõhn tõi pisara silma

Mõne tunni pärast läksid kõik rahulikult laiali, aga need vastastikku põrnitsemise tunnid ja pikk lootusetusetunne, et kohe läheb midagi väga halvasti, on meestel siiani meeles.

Nagu ka tšetšeenidest sõdurite uhkus. «Mina põlvitan ainult kahel juhul – kui ojast vett joon, ja kui tüdrukule lilli korjan,» keeldus reamees Mirsojev kasarmu põrandat pesemast. Seersandid ja ohvitserid lõid käega.

Kui Tšetšeenia sõda algas, tuli Mirsojevi kangekaelsus Margus Vendelile meelde, ja ta mõtles, et venelastel saab raske olema.

Aga Kaarma vallas Sepa külas on kuulda, kuidas Margus Vendel mõnikord, eriliselt lõbusas tujus, laulab koju minnes «Sulikod». Mees tunneb gruusia laulu ümisedes samasugust kriibet nagu siis, kui ta Vene kroonust koju sõites 1989. aasta detsembris Virtsu lähedal esimest adru lõhna tajus: «Nii magus ja soolane lõhn, et pisar tuli silma.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.92