Maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega

07.06.2008 00:01
Margus Haav

Avastatud on seosed regivärsside ja šamanismi vahel. Kultuuriajakirjanik Margus Haav vestles sel teemal antropoloog Mikk Sarvega.

Mikk Sarv
Foto: Margus Haav

Šamanism levib maailmas üha laiemalt ning kõrvale ei jää Eestigi. Liikumine, mis väärtustab sidet maailmaga ning vastutust elu arengu ees, on meile loomult lähedasem kui arvatakse.

Ilmasilmaja Mikk Sarv on valge šamaani Michael Harneri meetodi järgija. Tema käe all on kogenud nii muusikud kui ka pragmaatilised ettevõtjad maailma erinevaid reaalsusi ning seda ilma igasuguste müstifikatsioonide ja keemiliste või looduslike abivahenditeta. Too ilm võib olla lähemal kui ette kujutatakse ning tee sinna pole tegelikult keeruline. Sarve arvates jõutakse ainult siinpoolset maailma käsitledes ummikusse.

Enamiku teadvuses assotsieerub šamaan Siberi või Lõuna-Ameerikaga. Kas Eesti ka siia vahele mahub?

Muidugi. Nii Siberis kui Lõuna-Ameerikas on rahvad kaua elanud. Teisenenud meeleseisundi kaudu oma probleemidele ja hädadele lahenduse leidmine on välja arenenud põliselt samal maal elanud rahvastel. Selle vanuseks arvatakse tuhandeid aastaid. On leitud üle kümne tuhande aasta vanu koopamaalinguid, mis viitavad sellele, et šamanismi kesksed põhimõtted, nagu maailma tervena hoidmine, on olnud läbi aegade teada ja kasutusel.

Ega eestlaste vanadest uskumustest ja tõekspidamistest suurt midagi teada enam ole. Erinevaid arheoloogilisi leide saab ka ainult tõlgendada ning sageli ehk meelevaldselt. Huvitav, mida meie esivanemad tegelikult hindasid ja kalliks pidasid nii tuhande aasta eest?

Meie regivärsi iga ulatub palju kaugemale kui tuhat aastat. Regivärsis on talletunud teadmiste varu. Mõnedki regivärssi kätketud laulud on rituaalina tuntud väga kaugetel rahvastel.
Kui avaramalt vaadata, mida põlisrahvad on maailmas mõelnud ja võrrelda seda meie regivärsi varamuga, siis üllatus-üllatus – tuhandete kilomeetrite kaugusel on rituaalid hämmastavalt lähedased. Ja mis kõige põnevam – need suudavad meid praegugi aidata.

Piltlikult öeldes tasuks mõnikord siis labidas oma ukse all maasse lüüa enne ilmareisile minekut?

Kas just enne, aga pärast kindlasti. Ega vahel suudagi seda väärtustada, mis omal käe-jala juures on.

Kui ma ameerika professor Michael Harneri käe all antropoloogiat õppinud Jonathan Horwitzi juures tuumšamanismi õppisin ja 1991. aastal esimest korda kursusel osalesin, ei kujutanud ma ette, et see ongi meie regivärsside ürgne teadmine ja põhi ning et regivärsside kasutamisel tuleb otstarve ja taipamine kätte alles meelerännakute kaudu. Selles on midagi sellist, mida on väga raske kirjeldada ning seda peab igaüks kogema ise oma nahal.

Arvatakse, et regilaul hakkas vaikselt hääbuma 19. sajandi teisel poolel. Mis põhjuseks võis olla?

Eestlaseks saamine. 19. sajandi keskpaigani olime maarahvas. Siis toimus identiteedimurrang koos Jannseni Pärnu Postimehe tulekuga. Otsustasime saada eesti rahvaks.

Tundus vist, et selline vana ja ürgne, põlise maarahvana olemine on arengul piduriks. Ei jõua lihtsalt nii kiirelt edasi, kui sellal vaja oli!

Nii heitsime maavillase kuue seljast ja üritasime saada tänapäevaseks rahvaks. Sellele rahvale sobis hästi meie saksakeelne nimetus «eestlased». Me arendasime välja kogu rahvaks olemisele vajaliku varustuse – hümni ja uutmoodi laulud, uutmoodi mõtlemise ja isamaalisuse. See muutumine oli tõhus ja edukas. Jõudsime omariikluseni ja oma rahva juhitud omavalitsusteni. Iseseisvuse vahepeal küll kaotasime, ent saime selle regilaule lauldes taas tagasi.

Tundub, et regilaulu mahajätmisega jäi mingi väga oluline energialäte maha. Seda mõistsid juba tollased vaimuinimesed nagu Jakob Hurt ja teised, kes algatasid üldrahvaliku rahvapärimuse kogumise kampaania.

Kõige iseloomulikum on see, et kui me kakskümmend aastat tagasi end veretult vabaks laulsime, siis üheks võimsaks toetajaks oli regivärss. Kolmandik rahvast kogunes lauluväljakule ja laulis Alo Mattiiseni regivärsist inspireeritud laule. Sel kaheksasilbilisel nõialaulul on jätkuvalt võimas vägi sees. Kui me selle unustame, siis läheb meist vägi välja.

Regilaul ja šamanism – omavahel tihedalt põimunud?

Regilaulus on sama põhi mis šamanismil. Šamanism on meid ümbritseva maailma vaatamine teises mõõtmes või teise pilguga. Seda kutsutaksegi teiseks reaalsuseks ehk teisenenud meeleseisundiks. Lõuna-Eestis kasutatakse väljendeid «see ilm» ja «too ilm». Nad kulgevad mõlemad oma teed. Ühel ajal, aga et tolle ilma tegemisi taibata, pead oma meeleseisundi ümber häälestama ja sama asja ka teistmoodi vaatama.

Kõike seda on uuritud ka teaduslikult. Väidetakse, et näiteks teatud trummilöökide sagedus kutsub esile ühe neurofüsioloogilise seisundi.

Kui inimene on harjunud ja tal on teisenenud meeleseisundis oma mälestuste- või luguderida olemas, siis pole sisenemine keeruline. Teinekord on see võimalik ka igasuguste väliste abivahenditeta.

Aga sealt algabki maailmapildi ja põhimõtete sõnastamine. Me kõik ju tajume, et oleme omavahel seotud ja üksteisele toeks. Ei ole nii, et kogu maailm põhineb vaid võitlemisel ja ärategemisel. Vastupidi – maailm on olemas seetõttu, et oleme üksteisele abiks. Olemas olemise aluseks on ühtne energiaring, ühtne energiaväli.

Mõnikord lähebki kõige lihtsamat asjade taipamiseks kõige rohkem aega.

Muidugi. Sellest algabki kõik, tasanemisest ja lugupidamisest. Maailma ju luuakse lugudega ja juhitakse juttudega. Et oma umbejooksnud lugu uueks luua, tuleb vaadata olukorda teise pilguga. Sama seotud maailma tervikvõrk läbi kõigi elusolendite ja kõige olemasoleva kaudu aitab meid hea meelega, kui palume abi selgelt sõnastatud küsimusega. Küsimiseks peame aga kõigepealt aitajat teretama, olgu see puu või põõsas, kivi, õhk, tuli või vesi. Ja teretatavast peame loomulikult lugu pidama.

Ta ei vasta me palvele sõnadega, aga need mõtted, mis pärast küsimist kohe pähe tulevad, käivad hoopis teist rada kui omaenda leemes küpsedes.

Neošamanism tõstab pead. Moskva uusrikkad kasutavad teispoolsust hüva ärinõu saamiseks. Kuidas suhtuda?

Ma arvan, et see toimib. Tegelikult on hea ja tõhus äri ju see, mis lahendab inimeste vajadusi. See on ainus edukas äritegemise viis. Tõeliselt tulus äri pole teisel naha üle kõrvade tõmbamine, vaid üksteise teenimine.

Šamanismi ümber arvatakse olevat müstilist aurat ja tumedaid rituaale, mis saavad osaks ainult pühendatuile. Ei ole see asi aga nii kole ja keeruline midagi?

Ei ole. Selline salapära ja hirmutamine ei sobi mulle ka.

Sinu juures on šamaani teekonnal esimesi teadmisteterakesi kogumas käinud inimesed, kes räägivad Eesti tuleviku osas kaasa praegu ning tulevikus.

Kunagi kirjutasime vanema venna Tõnniga koos raamatu «Kõik on ju ime». Sealt on paljud peatükid praegu laste koolilugemikes.

Nagu Alo Mattiisen või regirokiansambel Oort oma lauludega, Veljo Tormis oma kooriloomingu ja regilaulu õpetamisega. Kõik mõjutab paratamatult. Ühises ringis on olnud ülikoolide õppejõude, ettevõtjaid, kunstnikke, heliloojaid, üliõpilasi, õpetajaid ja palju teisi erinevaid inimesi. Meid kõiki ühendab soov näha tegelikkust ka teise pilguga, et maailm meie ümber oleks elusam ja ilusam.

Arvamus: regilaul on alles, sest eestlane on alles

Aleksander Sünter
ansambli Oort juht

Kõik rahvad, kes on kontaktis ELUGA, omavad mingit KEELT, mille abil vaadata oma alateadvusse. Seal saame kokku kõiksusega. Oleme üks Loojaga, Jumalaga, kvantväljaga, kõiksusega – erinevad maailmapildid, erinevad nimed. Selle keele abil suhtleme oma väe lättega! Keeleks võib olla meditatsioon, palve, šamanistlikud rännud, hüpnoos, ka rituaalne laul või tants.

Meie esivanematel oli võimas keel – regilaul. Mis meil sellest alles on? Alles on peamine – eesti keeles mõtlev inimene. Alles on loodus, mille keskel see keel läbi aastatuhandete arenes. Arhiividesse on talletatud hulganisti teadmisi regilaulu ja sellega seonduva kohta.

Jääb mulje, justkui seisaksid meie esivanemad välja sirutatud käega, et meile see elu kandev tööriist ulatada. Nende käsi on meile peaaegu käeulatuses – 19. sajandi lõpus ja sealt edasi arhiivides. Aga kas meie sirutame käe, et see tööriist vastu võtta?