Tallinna Linnateatri hõivatumaid näitlejatare Evelin Pang üritab esimest korda pärast teatrikooli lõpetamist 2002. aastal aja terveks kuuks maha võtta ja koos näitlejast kaasa Priit Võigemastiga Eestis puhata. «Kui muidugi mõnd eriti ahvatlevat pakkumist ei tule,» naerab rõõmsameelne piiga. Ehkki enamik tööst tuleb teha koduteatris, tunnistab Pang, et püsimatu loomus sunnib teda võimalikult paljusid asju proovima. Nii tuuritab ta sel suvel Dagö ja Ursulaga ning kiikab sügisel taas linnahalli muusikalilava poole. Siis toob Smithbridge Productions välja koguperemuusikali «Pipi Pikksukk» ja võite kolm korda arvata, kes Marko Matvere lavastuses Pipit mängib!Meie kohtumispaigaks valis Evelin Linnateatri lähedal Tornide väljakul asuva laste mänguplatsi. Päike on üle pika aja pilve tagant välja pugenud ja nii istumegi pargipinkide asemel hoopis soojale murukamarale. Lavastaja Andrus Vaarik, kelle käe all sa kunagi
Vanalinnastuudios «Vaikset häält» mängisid, ütles toona, et oled Eesti parim
laulev näitleja. Oled isegi tunnistanud, et pärast keskkooli olnuks loogiline
hoopis laulmist õppida. Mis juhtus, miks teisiti läks? Oleks ehk tõesti olnud loogilisem, aga tegelikult ei juhtunud midagi. Vastupidi, kõik läks veelgi paremini. Üleüldse tundub mulle, et sõnapaar «laulev näitleja» on ära lörtsitud. Kõik tahavad tänapäeval nii hirmsasti olla laulvad näitlejad! Mina ei julgeks viisipidamist veel laulmiseks nimetada ja ega ma ennastki teab mis heaks lauljaks ei pea. Ma tean, mis on minu miinused. Samas oled pälvinud laulurollide eest ohtralt
kiidusõnu. Meenutan sedasama «Vaikset häält» või muusikali «Grease». (Muheleb.) Muidugi on hea, kui olen suutnud jätta mulje, et tõesti oskan laulda. Aga selleks, et ma ka ise end lauljaks pidada võiks, läheb kaua aega ja tööd. Ent mul on plaanis seda tööd teha. Selleks, et sinu puhul peaks «laulva näitleja»
sõnapaar ikka paika? Nii jah! (Naerab.) Muidugi oleks tore, kui saaks kogu aeg laulutunde võtta. Võib-olla on siin küsimus ka minu laiskuses. Tervitan lauluõpetaja Zoja Hertsi, kes, ma loodan, pole mind unustanud. Mul on plaan ta ukse taha veel kraapima minna. «Grease’iks» sind õpetanud Zoja Herts on sinu
põhiline muusikaline suunaja? Pärast temaga tehtud tööd tundsin hüpet arengus. Isegi «Vaikse häälega» oli nii, et pärast pikemat pausi uuesti etendust tegema hakates märkis Vaarik ühes taastusproovis, et oh, Evelin, kus sa nüüd oled laiama hakanud. Ilmselt lisas Hertsi õpetus enesekindlust. Linnateatri publikulemmiku tiitel kahel viimasel
aastal on tulnud kui muuseas? (Naerab.) Eks siin on suur osa ka töödel väljaspool Linnateatrit. Televisiooni võim on suur. Samuti on muusikalipubliku hulk suur. Miskipärast tundub see kõik mulle järellainetusena. Ma ei tea, kas ma oma tegudega Linnateatris olen selle tiitli ära teeninud. Aga muidugi olen õnnelik, et see nii on. Kas on üldse võimalik, et näitleja pühendub vaid
oma teatrile ega pista nina n-ö majast välja? Tundub, et nüüdisajal tahab
näitleja pigem, et teda oleks võimalikult palju kuulda ja näha. (Mõtleb hetke.) Ma arvan, et kui seada eesmärgiks, et mind oleks võimalikult palju näha ja kuulda, siis vaevalt kaasneb sellega väga head sooritust töös. See ei ole minu eesmärk. Kui tahta olla nähtud ja kuuldud, siis jumala eest, võta üks nõme telesaade teise otsa, kuhu võib oma nägu toppida. Ma ei tahagi olla nii väga nähtud ja kuuldud, aga samas – siin ma istun ja annan intervjuud. (Naerab.) Kui tööst rääkida, siis mulle kohutavalt meeldib, et saan seda ka Linnateatrist väljaspool teha. See on juba sellepärast hea, et aru saada, (iga sõna rõhutades) kui väga ma oma teatrit armastan. On see mõistmine, kui hea on koju tagasi
tulla? Just! Käia korra eemal, et näha, kuidas kodus asjalood on. Ja kodus on väga hea. Samas meeldib mulle mu püsimatu loomuse tõttu teiste näitlejatega teistes töödes kohtuda. Kindlasti on neidki, kes on paiksema loomuga ja ei murra oma teatrile truudust. Minagi ei taha oma teatrile truudust murda. Ja kavalehel seisab niikuinii «Evelin Pang, Tallinna Linnateater». Milline kiidulaul! (Naerab.) Ma tõesti armastan oma teatrit. Mul on armsad kolleegid ja mõnus töö. Usu või ei, aga on neid, kes sind pelgalt su tööde kaudu teades ütlevad: see on ju see nõme bitch! Kui sellise hinnangu põhjust küsida, öeldakse: vaadake, milline ta «Õnne 13» on! (Naerulagin ei taha vaibuda.) Väga tore ju! Las olla! Mulle endale meeldib ka võtetele minnes öelda, et need on narkariplika juhtumised Õnne tänaval. See roll on mulle kahe aastaga väga kalliks saanud. Ja mida rohkem stsenarist Teet Kallas sigadusi sisse kirjutab, seda rohkem ma põlema lähen. Mis seal salata, need võttepäevad, kui tuleb vaid laua taga istuda ja rääkida, on igavamad. Aga kui saab sigatseda, siis on mõnus. Kas sa ka ise vahetevahel sigatsed? Ma arvan, et ma pole sugugi paheline, pigem selline üsna igav ja tavaline. Minu pahed on vist need lihtsamad surmapatud – kadedus, ahnus ja nii edasi. Usun ütlusesse, et kõik, mida sa teed, tuleb ringiga tagasi. See kehtib nii halva kui ka hea puhul. Püüan seda alati meeles pidada ja ikka rohkem vist head teha. Oled üks neid näitlejaid, kes on head teinud ka
Maarja küla toetuskontsertidel. Vaat see on üks vahva projekt, kus on kokku saanud üks väga mõnus seltskond. Nüüdseks oleme koos sõbranna Hele Kõrega neil kontsertidel juba neli aastat koos laulnud. Nagu pillab rahvusvaheline filmiandmebaas –
«best friends with actress Hele Kõre» («on näitlejanna Hele Kõrega parimad
sõbrad»). Jutt jumala õige! Huvitav, kust see rahvusvaheline filmiandmebaas seda teab!? Hele on üks ütlemata suur ja tähtis osa minu elust. Meie sõprus algas esimesest koolipäevast. Tuli üks tüdruk minu juurde ja küsis: vabandust, kas see tool on vaba. Ja mina – no muidugi tema jutu järgi – olevat hästi ülbelt öelnud (loobib juukseid), et no põhimõtteliselt on küll jah. Ja nii jäigi. (Itsitab.) Kui tihedalt kogu teie kursus, lavakunstikooli
20. lend väljaspool tööd suhtleb? Mulle tundub, et ma olen üks aktiivsemaid kõigiga suhtlejaid. Seda sellepärast, et paljud meist on Linnateatris, arusaadavatel põhjustel on mul tihe kontakt ka Viljandi Ugalaga. (Seal töötab Evelini abikaasa Priit Võigemast – toim.) Meil on kõigiga väga head suhted. See tuleb vist sellest, et kooliajal sai üks tugev side loodud. Ütle nüüd ausalt, millega Priit sind ära
võlus? Ahh! (Teeb sellist kas-jälle-see-küsimus nägu.) See on üks pikk-pikk lugu, mida ei tahagi ajakirjanduses lahata. Ühegi inimese puhul ei saa ju olla nii, et võluvad tema silmad või huumorimeel See on kõik kokku, see on inimene ise. Mind paneb alati muigama, et kui nooremate ja tavaliselt vallaliste naiste käest küsitakse nende unelmate mehe kohta, siis kuuleb ikka vastuseks, et mees peab olema tumeda pea ja hea huumorimeelega. Eks me ole siis endamisi nalja visanud, et ma olen Priiduga vaid huumorimeele pärast koos. (Naerab.) Teie pulm tekitas mullu seltskonnaajakirjanduses
furoori. Muu hulgas räägiti, et ajakiri Just! pakkus fotode eest raha ka. Suur
see summa oli? No nad ei pakkunud raha! See, mis lahti läks, oli täiesti absurdne: meil on Hollywoodi stiilis pulmad, eraldatuna keset raba. Tegelikult läksime pulmi pidama oma sõprade koduõuele. Jah, külalisi oli küll palju ning eks ma saan aru, et me Priiduga polnudki nii põnevad kui meie külalised. Hiljem oli üpris nõme kuulata jutte, et mõtle, tekitasid teadlikult infosulu ning siis tellisid endale helikopteri pildistama. (Pettunud ilme.) Tegelikult olid meil hästi lihtsad külapulmad sõpradega. Glamuuri ei kusagil. Miks seltskonnaajakirjandus teid nii vajab?
Sellepärast, et tegu on noorte ilusate inimestega, õnneliku paariga – nagu
muinasjutus? Ma ei saa aru, miks me sel hetkel neid huvitasime. On ju üpris tavaline, et noored inimesed abielluvad ja pulmi peavad. Kokkuvõttes on mul hea meel, et me oma pulmapäeval kusagil ajakirja kaanel ümbert kinni ei poseerinud. Ja las olid siis Kroonikas need hirmsad hägused fotod. Muide, keegi oli isegi märganud mingeid maskeerunud matkajaid põõsa vahel. (Naerab.) Ja muidugi on imelik, kui keegi ajakirjanik sind pulmapäeval ähvardab – ise teate, kui pilte ei anna, siis me otsime arhiivist kõige koledamad pildid üles. Õnneks pidu ju ei segatud ning ennastki ajas kogu see klaperjaht naerma. Ons kära vaibunud või tahetakse teid endiselt
rõõmsameelse moosipaarina näidata? Selles see asi ongi, et me tegelikult ei näita end kusagil moosipaarina. Me ei käi üritustel, me pole seltskonnainimesed seltskonnaveergudel. Seda on raske kommenteerida, aga minu elu see õnneks ei sega. Kui palju teil Priiduga teineteise jaoks aega
on? Muidugi on seda vähevõitu, aga ehk kunagi tuleb ka see aeg, kui saab koos olla. Meile mõlemale on oma teatrid kallid. Üks päev korraga, üks hooaeg korraga. Siiapoole jalutades avastasin, et näe – terve linn sinu pilte täis: reklaamid vett. Aga ühes intervjuus ütlesid, et ei tahaks kunagi, et su nägu mingi majoneesipurgi pealt vastu vaataks No, aga polegi ju majonees! (Naerab.) Tegin sellist asja esimest korda. Ja pilt on ju ilus! Aga et nüüd terve linn seda täis on Minuga lihtsalt juhtub nii, et annan nõusoleku ja pärast, siis kui kogu linn pilte täis on, mõtlen, kas seda oli nüüd vaja. Tuntus käib su tööga ju igal sammul
kaasas. Muidugi, sest eks ma ju teen oma tööd teiste inimeste silme all. Isegi «Õnnes» on mul seesama oma nägu, see bitch’i nägu peas. (Muheleb.) Kui ambitsioonikas sa oled? Ma arvan, et väga. Ma küll ei oska ambitsioonide nimel üle teiste inimeste minna. Pigem mõtlen, et iga asi tuleb omal ajal või pisut hiljem. Kui ambitsioonidest rääkida, siis kas oled oma
elu paika pannud: abielu, perekond, seejärel taas keskendumine karjäärile
? Ei-ei, sellist viisaastakut mul paigas pole. Ei kodu ega karjääri mõttes. Mulle tundub, et kui midagi väga paika panna ja see siis nii ei lähe, muutub meel kurvaks. Pikemas plaanis tean ju küll – tahaks ikka suuremaid ja uhkemaid asju teha. Jääksid Eestisse? Eestist väljapoole ma küll ei vaata. Julgen väita, et räägin inglise keelt vabalt, aga kui tuleks selles keeles mängida, siis lihtne see küll ei oleks. Näitlejale peab emakeel kallis olema. Ja mulle on. Eestiga on samuti nagu koduteatriga – käid küll ära, aga pärast tahad ikka koju tagasi. Põlise tallinlasena sul maakodu pole? Lapsena veetsin suved Sakus vanaema-vanaisa juures. Nüüd käime Priidu vanemate juures Raplas. Maasikad, herned, tomatid tulevad sealt. Kui palju on sul aega ja tahtmist süveneda n-ö
Eesti ellu, sellesse, mis jääb su eraelu ja teatrielu ümber? Sa räägid pronkssõdurist? Nutikas! Ma olen kursis, aga pigem olen selline kodus diivanil mässaja. Sõna ma neil teemadel ei võta, kuulan endast targemaid inimesi. Muidugi on igaühel õigus oma arvamusele, aga seda välja karjuda alati ei maksa. Paljude teemade puhul kehtib ütlemine, et ei saa olla huvitav, mida arvab pime maalikunstist või kurt muusikast. Kui sul avaneks võimalus, siis kas lööksid kaasa
sotsiaalteatris, näiteks sellises, mida on teinud Merle Karusoo? Karusoo tegemised on mind alati huvitanud ning loomulikult tahaksin kaasa lüüa. Näiteks «Kured läinud, kurjad ilmad» või «Küüditajad» puudutavad mind väga lähedalt. Mõlemad maailmasõjad ja küüditamised on ka minu esivanematega seotud. Ja mulle lähevad mu juured korda – mida aeg edasi, seda kallimaks need saavad. Tahan näiteks oma sugupuud uurida. Mulle on oluline, kes ma olen ja kust tulen. Millal koidab see päev, mil sa ise lavastama
hakkad? Selliseid ambitsioone mul küll ei ole. Lavastamine on nii suur vastutus (Mõtleb.) On olemas ütlus, et lavastamine on kõige harvaesinevam anne üldse. Olen sellega nõus. Minu unistus on teha head materjali hea lavastajaga. On sul oma lemmiklavastajad? Kindlasti Elmo (Linnateatri pealavastaja Elmo Nüganen – toim). Teatrit tehakse ikkagi publikule ja Elmo oskab teha teatrit inimestele. Seda tahetakse näha, see puudutab hinge. Me olime vist tõesti õnnega koos, et Elmo meid juhendada võttis. Oled sa oma žanri juba leidnud? Ei. Mul on olnud õnn teha väga erinevaid asju. Tahakski nii jätkata, et töö tooks kogu aeg midagi teistsugust. Näiteks «Vincentis» etendan ma üsna paksude värvidega karakterit, aga «Tõde ja õiguse» IV osas mängin nii vähe kui võimalik. Ja linnahalli muusikalilava on sootuks midagi kolmandat. Jääd sa iseendaga laval rahule? Kindlasti pole ehk kõik õnnestunud, aga püüdlen selle poole. Tahaks ju alati kõike hästi teha ning osaleda vaid suurtes õnnestumistes. Palju sul üldse elus ebaõnnestumisi on
olnud? On olnud, aga samas tundub, et saatus on mind hoidnud. Ma olen elu käest vähe vitsa saanud. Seepeale ärkab minus taas optimist – küll need vitsad ka kord tulevad. (Lõkerdab.) Oled sa kunagi mõelnud, et milleks see
kõik? Sellist tunnet küll pole. Pigem et appi, ma olen nii andetu, mida ma sinna lavale ronin; inimesed maksavad veel raha, et vaatama tulla. See tunne tuleb mõnikord küll, et ma ei oska, ei saa hakkama ja olen üldse üks suur häbiplekk. Kuidas sa sellest siis üle saad? Eks siis, kui keegi mõne hea sõna ütleb, hakkab päiksekiir põuest välja pugema. Ehk vajan ma haiglaselt palju tunnustust ja kiitust. Kujutan ette, et minu vajadus tähelepanu järele võib mu lähedastele mõnikord kurnav olla. (Muheleb.) Ja eks ma kiituse peale vasta alati, et oh, mis te nüüd Südamest tulnud kiitus on oluline. Meie oleme saanud teatrikoolis ju mingis mõttes vene kooli. Läänemaailma «te olete nii andekad, ilusad ja tublid» on meile võõras. Pigem raske töö kui kiire kiitus. Ja kui kord see harv lahke sõna tuleb, on sel tunduvalt suurem kaal. Kriitikat ikka talud? Talun põhjendatud kriitikat. Või kui kritiseerib keegi, keda ma usaldan. Kõige olulisem on ikkagi kolleegide kriitika. Nende hinnanguid ma isegi ootan. Ja mingit rivaalitsemist näitlejate vahel
polegi? Ma pole sellega kokku puutunud. Rääkisin ennist kadedusest. Selle tundega on nii, et kui näed, kuidas keegi su kõrval teeb mingi väga kihvti töö, siis mõtled, et tahaks ju ka nii hästi osata. Aga see on pigem see valge kadedus. Näiteks see, kuidas Hele mängib «Tões ja õiguses» Karinit! Istusin ja vaatasin Ja mul ei olnud sõnu. See roll on võimas! Aga ma pigem ei tee suuri sõnu, sest siis pahandab tema. (Naerab.) Aga see roll on võimas. Ütlesid, et lähete Priiduga kuuks ajaks puhkama.
Kuhu siis? Plaan on Eestist mitte lahkuda. Et mitu head sõpra on ostnud endale maakodu, siis pakime telgi ja magamiskotid autosse ning vaatame, mida suvi toob. Ma väga ootan seda aega. Evelin Pang Sündinud 22. mail 1980 Tallinnas. 2002. aastal lõpetas Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli XX lennu. Töötab 2002. aastast Linnateatris näitlejana. Abielus Ugala teatri näitleja Priit Võigemastiga. Mänginud filmides «Nimed marmortahvlil» (Taska Film 2002) ja «Stiilipidu» (Exitfilm 2005); alates 2004. aastast seriaalis «Õnne 13» (ETV). Preemiad: AS ESPAK näitlejapreemia 2005; publikupreemia – parim näitleja 2005, 2006. Praegu teeb kaasa Linnateatri etendustes «Eesti teatri laulud», «Impro 3 – Punane Hanrahan», «Vincent», «Tõestus», «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.». Dubleerimised: Tweenie Põngerjad - Bella (Alates 2002. aastast), «Imelised» – Proua Imeline Helen Parr, «Jääaeg 2» – opossum Eddie (2005), «Leiutajateküla Lotte» – Lotte (2006) Arvamus Hele Kõre,
Linnateatri näitleja,
Evelini kursuseõde ja sõbranna Evelin on selline asjaajaja, talle meeldib kõike kontrolli all hoida, ta on kindlasti juhtiv pool. Kui satume kahekesi reisima, lülitan mina end automaatselt välja, sest tean, et minu eest hoolitsetakse ja ma olen kindlates kätes. Evelinile võib see vahel küll närvidele käia, aga ma siiski arvan, et talle see asjaajaja roll meeldib. Ta vajab metsikus koguses tähelepanu. Selles ei ole midagi taunimisväärset, sest kes ei vajaks. Ta on stiilne, talle meeldivad efektsed rõivad, sädelevad aksessuaarid! Ma ei tea kedagi, kel oleks nii palju ehteid ja kes nii ruttu oma riietest ära tüdineks – kogu aeg on vaja midagi uut. Loodus on andnud talle suures koguses annet ja sarmi! Ja oma tööd tehes on ta äärmiselt põhjalik. Olen alati imetlenud tema head mälu. Ta võib täpselt öelda, mida me näiteks aasta tagasi tegime. Meil juhtub koos olles alati midagi meeletut. Ning kui me mõnel päeval teineteist näinud pole, siis peame ühe pikema telefonikõne ja raporteerime detailselt oma päevast. Näiteks alles hiljuti oli lustakas juhtum «Teatrilauludes», kus meil tuleb kahekesi neljal käel mängida Arvo Pärdi klaveripalasid. Lood tuleb aga sisse juhatada koos kõneledes ja ühe intonatsiooniga. Ma siis alustasin, sain öeldud pool loo pealkirjast ning avastasin äkki, et Evelin oli lihtsalt vait. Hetke pärast sai ta muidugi aru, et oli magama jäänud, vabandas siis viisakalt publiku ees, öeldes, et see ei pidanud nii olema... Kui me siis uuesti alustasime, juhtus see, mida vanemad kolleegid on alati hirmuga meenutanud: naer tuleb peale, nii et pane või näpp suhu ja hammusta katki, aga ikka ei aita. Nii juhtus ka meiega – me lihtsalt naersime! Ega sellega asi piirdunud, naeru nahka läks terve etendus. Sest kui naerukuradike on juba silmis, siis ega see nii lihtsalt sealt ei lahku. Ja uskuge, Evelinil on see kurat silmi kerge tekkima! Publik vist ei saanudki teada, mis selle Pärdi klaveripala pealkiri oli. |
