Eri artistid Bossa n’ Stones (Atlantic)Chilling Stones: kõik brasillib Rio De Janeiro. Mick Jagger ja Keith Richards istuvad rannatoolidel ja joovad õunamahla. Päike paistab, vesi on soe ja muret pole miskit, seda enam, et ümberringi jalutab sadu bikiinides piltilusaid naisi. Mick haigutab, kohendab roosat hommikumantlit ja ütleb, et ei viitsi midagi teha. Keith noogutab, hammustab sigari asemel kurki ja sudib varvastega soojas liivas. Taustaks mängib vaikselt Bossa n’ Stones 2 kogumik, millel selektsioon rollingute lugusid sulnis bossa võtmes. Arvestades eestlaste bossalembust, peaks see plaat olema just see, mida külmal suvel otsida. Leslie Laasner **** Anti-Flag For Blood And Empire (RCA) Punk on surnd Pittsburghi kvarteti esimene suure plaadifirma all ilmunud album ja siit algasid süüdistused mahamüümises. Sama kirglikult kui neid Dead Kennedyse ja The Exploitedi mantlipärijateks ülistati, sõimatakse nüüd punkliikumise ideaalide reetmise pärast. Probleem eksisteerib, aga mujal. Miks keelata endale lõbu kapitalistidel nende enda raha eest nägu täis sõimata? Kuri on Anti-Flag tõepoolest, sama kirglikult kui Anvar Samost vihkab Keskerakonda, vihkavad nemad Ameerika presidenti, ajakirjandust, majandussüsteemi ja kindraleid. Tõenäoliselt vihkaksid ka mister Samostit, kui neil nimetatud isanda olemasolust aimu oleks. Plaadi buklett on Michael Moore`i stiilis ajaleht, kus viimane kui artikkel ütleb: kõik on perses! Paraku opereerib põranda alt väljunud Anti-Flag maailmas, mille on Green Day, Blink 182 ja Offspringi sarnased «punkbändid» juba põhjalikult tümaks teinud, ainult kahe käe ja kolme duuriga pole andergraundi-mehel šanssi, olgu raev nii õiglane kui tahes. Mart Juur *** Nightmares On Wax In A Space Outta Sound (Warp) Downtempo-pioneeri oht: saada oma žanri klišeeks Algul olid George Evelyn ja Kevin Harper, Harper lahkus. Imelik mõelda, aga downtempo hümn «Night’s Interlude» ilmus juba 15 aastat tagasi esikalbumil «A Word Of Science». Järgnes «Smoker’s Delight» (1995). NoW-st sai suitsuse biidiga hip-hopi, dubi, souli ja downbeat’i ristsugutise trip-hop pioneere. Massive Attackiga võrreldakse neid siiani. Aga kui MA sai hakkama massiivsetel rokk-kitarridel põhineva «Mezzanine’iga» ja vaheda kontseptalbumiga «100th Window», jõi Evelyn vist cool’is Ibiza baaris peeneid kokteile ega vaevanud end tüütute uuendusplaanidega. Valem on sama – mahe chill-out gruuv, essentsiks reggae’t, dub’i, dancehall’i ja ladinarütme, kaunistuseks soul-vokaaltrillereid peale riputatud. Avalugu «Passion» on irooniliselt kiretumaid lugusid, «PudPots» meenutab Ninjatune’i jazz-rock-beat veiderdajaid Pest, «Damn» on 7-minutine eepiline soul-ballaad, «I Am You» kõlab tänu Mozezi vokaalile nagu korralik Zero7 lugu. Tahaks anda 5 punkti, aga Helen Sildna **** The Futureheads News And Tributes (679) Inglise roots-pop veits pungilikult
Juured ja puha küll, aga mõnes mõttes on see hea. Sest iga uus rokenrollibänd, kes tahab tähelepanu äratada, peab vana rokipagasit teades ja oma maitse järgi ära kasutades (loll oleks ka minevikku mitte teada) ning omalt poolt vastavalt võimetele juurde andes olema parem ja parem. Ehk siis Futureheadsi puhul ei tohi olla lihtsalt nagu eeskujud, vaid tuleb need liita eriti vingeks sulamiks. Ja mis põhiline: peab jätkuma erilist ülbust olla eeskujudest veel vingem bänd. Futureheadsil julgust ja ambitsiooni on. Veel põhilisem: see ei kuku välja mannetu plagiaadina või lihtsalt retrorokina. Ja kui on catchy tunes, polegi palju rohkem vaja kui enesekindlalt oma rokki kütta. Retro? Selge ju, mida siin on: The Jam, varased biitlid, XTC, Pixies, muide Yes ka. Aga Jam ei olnud Yes 1983. Jne. Valner Valme **** Madlib The Beat Konducta vol 1-2 (Stones Throw)
Kõik on must, mis hiilgab Madlib käib tänavu surnud sõbra ja tööpartneri J Dilla jälgedes ja on teinud samasuguse plaadi, nagu J Dilla enda hiilgavaks mälestuseks teha jõudis. Madlib on produtsendina parem kui sooloartistina ja J Dilla musta musa kordumatu karussell «Donuts» on täiuslikum. Võtame Madlibi produtseeritud hiljutise Dudley Perkinsi teise albumi või täiesti, heas mõttes, kuu pealt kukkunud koostöö MF Doomiga aastast 2004, Madvillaini «Madvillainy», ikka Stones Throw alt: briljantsed. J Dilla miks on sujuvam, aga soul-, funk-, jazz-, pop-, electro-(Kraftwerk!) sämplitele on ka siin kosmiline koogelmoogel osavalt ümber klopitud. Valner Valme **** Live Songs From Black Mountain (Sony) Kuhu viivad lõputud teed pimedal ööl? Live’i poolgooti staadionirokk on mind alati külmaks jätnud. Teisalt tuleb tunnistada, et 15-aastane kollektiiv teeb korralikku muusikat, kõik on paigas. Samas on Live nagu Ivo Linna või Tõnis Mägi, kelle iga uus asi on tuntud headuses ja üllatusteta. Nagu Live’il kombeks, saame teada, kui magusvalus on armastus, ja tunnetevirvarriga hakkamasaamiseks pakutakse sõbrakätt. Elu on müsteerium ja eriti kui teed ristuvad jääkülmade tidrikutega. Nendega siis pistetakse pead kokku ja juureldakse, kuhu viivad lõputud teed pimedatel öödel. Peamine küsimus on ikkagi see, kus on meie kodu ja milleks kogu aeg valmis tuleb olla. Sest armastus ei sure. Aimar Ventsel **** Vind Project Twilight Patterns (Julm Records) Kohaliku süvajazz-scene’i oodatuim Bassklarnetist Meelis Vind teeb kaasa ERSOs, NYYD Ensemble’is jm. See on tema sooloprojekti debüüt. Kaasa teevad Toomas Rull, Taavo Remmel, Tatjana Lepnurm ja Ain Agan. Kõlab puhas hardcore-jazz. Seda on kutsutud nii rahutuks kui kirglikuks ja nii ta on. Kahju, et ma ei juhtunud ühes Viljandi pubis peale selle projekti kontserdile. Klassikalise taustaga tõsimeelne padujats ja tubakane õllesumin – olnuks see vast kombinatsioon! Harfi ja klarneti sümbioos on selle igasugustest trendimõjudest puutumata vana kooli jazzplaadi märksõnad. Mahedama lounge-jazzi austajaid võib see album ära ehmatada küll korralikult! Margus Haav **** |
