Kui ma kuulan Neeme Raua reportaaže Valge Maja tagahoovist või Kapitooliumikünkalt, siis võiks arvata, et Ameerikas on kõik kõige paremas korras. Keda uskuda? Kas George W. Bushi lihtsameelse liitlase hääletoru või üht USA mõjukaimat muusikut, 61-aastast meest, kes ütleb, et president Bushi koht on Saddami kõrval kohtupingis?

Neil Young
Living With War (Reprise)

*****

See plaat on vana hipi sõjakuulutus Ühendriikide administratsioonile – isiklik, kuri ja elektrit täis nagu piksepilv. Aitab presidendist, kes valetab ja nuhib oma kodanike järele, aitab presidendist, kes rikub kõiki seadusi, tirib meid sõtta isiklike ärihuvide eest ja jätab hätta abivajajad.

Nii tõstab häält poeet, kes muretseb kodumaa saatuse pärast ning võtab oma südametunnistusele nurjatused, mida riik iga päev korda saadab.

Kirjutanud ja salvestanud lood mõne kiire päeva jooksul, virutas Young kogu materjali netti üles, et mitte passida plaadifirma aeglaselt jahvatava veski taga. Ühe ropsuga tehtud, õiglasest raevust tiivustatud «Living With War» on viimaste aastate vägevamaid töid, «Zuma» (1975) ja «Ragged Glory» (1990) aegadest tuttava kõlapildiga. Ta on trubaduur, kelle muusikas elavad usk, lootus ja armastus.

Suurejooneline, rohmakas, energiline ning elutark juurterock. «Families», «Flags Of Freedom», «Let`s Impeach The President», «Looking For A Leader» – need on kõige ehtsamad mässu- ja sõjalaulud, nagu «Internatsionaal», Beethoven või Dylan, mitte mingi jõuetu ühemeheprotest.

Kuulake Tommy Bray trompetit ja sajahäälset gospelikoori, kes rokib koos bändiga. Traditsionaal «America The Beautiful» paneb plaadile võimsa punkti?

Ei, otsad jäävad lahti, sõda pimedusejõududega ei lõpe kunagi. «Living With War» pole poliitiline propaganda, vaid kunst barrikaadil.