Aprilli keskpaigas leidis Amsterdamis aset fantaasiafilmide festival, mis oli toimumiskorralt juba 24. Meie oma õudusfilmide festivali korraldaja Helmut Jänes jagab muljeid nähtust. Tõesti õudne.

Chris Stappi «Kurat on seda mulle võlgu» jäsemed kaotanud rallisõitjast oli komöödia.
Foto: kaadrid filmist

Esimese asjana tahan teha sügava kummarduse festivali programmimeeskonnale, et nad suutsid vastu panna kiusatusele mitte näidata festivalikavas minu selle aasta ühte «absoluutset lemmikut» Mr. Lordi «Pimedaid koridore».

Tõik, et festivali kavas leidub filme jaapani art-house-kinost Steven Seagali viimase sopakani välja, oli ainult positiivne ja laiendas kõvasti minu arusaamist fantaasiafilmist kui sellisest.

Sealjuures muutus üsna normaalseks asjaolu, et ikka ja jälle sattusin seanssidele, kus jaapani-, prantsus- või hispaaniakeelsed filmid olid ainult kohaliku keele subtiitritega ja kõik näisid sellega rahul olevat.

Ega’s midagi, õppisin sel viisil ära vähemalt kümmekond olulisemat fraasi, millega sain kohalikega kommunikeerides uhkeldada. Mind ennast aga peeti loomulikult soomlaseks!

Tõsisemaks minnes, siis Amsterdami fantaasiafilmide festival ise on välja kasvanud 80ndatel alguse saanud õudusfilmide nädalavahetusest (nn Weekend of Terror), millest tänaseks on omakorda välja kasvanud üritus, mis koondab enda alla veidra kompotina mõjuva fantaasia- ja õudusfilmižanri kõikvõimalikud alamliigid anime’st kehvapoolsete muinasjutufilmideni välja.

Amsterdami festival on üks üheksast Euroopa Fantaasiafilmide Föderatsiooni põhiliikmest, mida külastab igal aastal umbes 20 000 inimest, olles selle näitajaga IDFA dokumentaal-filmide festivali ja Rotterdami festivali kõrval suuruselt kolmas filmiüritus Hollandis. Muidugi pole Amsterdam absoluutselt võrreldav sama žanri filmidele orienteeritud fantaasiafilmide Cannes’iks kutsutava Brüsseliga, küll aga väisavad seda tänu mitmele festivali soovitajakomitee liikmele (sinna kuulub ka äsja HÕFFil käinud Brian Yuzna) mitmed Hollywoodi staarid, nagu näiteks tänavu Tim Burton.

Coca-Cola Plaza mõõtudega võrreldes umbes poole suuremas, südalinnas ja kõrvu pornopoe ning kümnete söögikohtadega asuvas Pathé Tuschinski kinokompleksis oli festivalile eraldatud oma pesa kolme saaliga, mis andis võimaluse optimaalse ajakuluga vaadata võimalikult palju filme. Tänavune festivali kese eriprogrammi näol oli ameerika sõltumatul filmil, mille üle käis ka terve festivali jooksul elav diskussioon.

Ehk meeldivaim üllatus kuulus vanameister George A. Romerole tema tervenisti käsikaameraga üles võetud cinéma-vérité stiilis «Surnute päeviku» tõttu, mis jättis mulje, et lavastajaks pole mitte 68-aastane kinopeer, vaid mingi noor ja hakkaja tegija, kes pakatas värsketest ideedest.

Päris omapärase elamuse jättis ka Richard Schenkmani mentaal-eksperimentaalne kammerspiel «Inimene Maalt», praktiliselt kinnises ruumis toimuv emotsionaalne diskussioon inimese eksistentsi ja tegeliku vanuse üle, kus vaataja pannakse kuni filmi viimaste minutiteni uskuma, et peategelane on 14 000-aastane ja ühes isikus nii Buddha kui Jeesus!?

Seevastu pettumuse valmistas festivalil kõvasti üleshaibitud lõika-kleebi stilistikas tehtud pabernukk-animatsioon «Dante põrgu», mis sobiks küll teemalt koolides heaks õppefilmiks, mitte aga millekski enamaks. Kindlasti mõjutas ühe või teise filmi meeldivust või mittemeeldivust filmi näitamise kvaliteet, mis jättis sageli soovida.

Väga eriliseks kogemuseks kujunes 1982. aasta veidra horror-komöödia «Basket Case» autori Frank Henenlotteri comeback «Halb bioloogia», mis on ühelt poolt 100% trash, teisalt aga võrreldamatult originaalne. Nimelt on filmi peategelaseks rahuldamatu ja enda sõnul seitsme kliitoriga tiirane naisfotograaf, kes iga suguühte järel pressib välja loodet meenutava verise tombu.

Asi aga sellega ei piirdu. Tõe hetk saabub siis, kui naine kohtub hiiglaslikku mõõtu genitaaliga. Väga haige meelelahutus, mis sundis saalist lahkuma nii mõnegi nõrganärvilise, pani aga kiidusõnu lausuma muidu üsna kriitilisi arvustusi ilmutava õudustemaatilise ajakirja Fangoria.

Põhiprogrammis oli kaks minu lemmikut, prantsuse joonisfilm «Hirm pimeduse ees» ja briti süsimustast huumorist tiine «Koda», millele ma ka ainukesena maksimumpunktid andsin.
Esimene on võrratu stiilitajuga, ihukarvu püsti ajava ja üheksa koomiksiautori gooti elementidega antoloogia hirmu tundmise ja tunnetamise teemadel, teine tapvalt naljakas ja samavõrd jube pesueht briti horror, mis mõjub justkui sümbioos à la «Texase mootorsaemõrvad» meets «Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne».

Animafilmidest pakkus meeldivalt hoogsat meelelahutust jaapanlaste 3-D anime «Vexille», mis põimis endas «Matrixi» ja «Düüni» esteetika. Praktiliselt ühel pulgal eelmisega on tehtud John Woo produtseeritud «Appleseed: Ex Machina», jäädes teostuselt siiski viimasele peajagu alla.
Mitte just kõige õnnestunum animatsioon oli serblaste tehtud ameerika joonisfilm «Film Noir» mis jättis liiga ülemängitud filmiliku süžee ja kehvalt teostatud tehnika tõttu õhku rea küsimusi.

Üldiselt kõikus festivali programmi kvaliteedi ja kvantiteedi nivoo päris kõvasti, jättes mulje, et kõike on korraga liiga palju ja vaatajal on võimatu kinni haarata mingist pidepunktist. Poleks eales arvanud, et biitlite hittidel põhinev Julie Taymori romantiline «Across the Universe» või Hongkongi kultustegelase Johnnie To ekstravagantne detektiivfilm «Hull detektiiv» võiksid kuidagi kuuluda fantaasiažanrisse.

Eelarvamuse halbade filmide suhtes lammutas minu silmis aga täielikult uusmeremaalase Chris Stappi splatterkomöödia «Kurat on selle mulle võlgu», milles jäsemetest ilma jäänud ja kõrbenud ihuliikmetega rallisõitjad täidavad tänapäeva õudusfilmide maastikul selle koha, kuhu varem platseerusid zombid või mingid maavälised limukad.

Pettumusteks olid veel klassikute Stuart Gordoni ja Dario Argento värskemad filmid «Kinni» ning «Pisarate ema». «Re-Animatori» Gordoni uus film räägib mehe alla ajanud neiust, kes kartuses vangi sattuda jätab auto esiaknasse lennanud ja sinna kinni jäänud mehe päevadeks garaaži surema. No kuulge, niivõrd labase süžeekäigu osanuks ka mina valmis mõelda.

Giallo ületamatu meistri Dario Argento film pole aga midagi muud kui varasemate tööde kehvemapoolne koopia, mis suutis positiivselt hirmutada vaid neid, kes lavastaja varasemate filmidega kursis pole.

Aga lõpetame siiski heatujuliselt. Nimelt oli festivalil tunda ka Maarjamaa hõngu, sest ühte lühifilmide programmi oli eksinud Eesti osalusel tehtud «Vägev võlur» Egon Nuteriga peaosas.
Film küll aplausi ei pälvinud (plaksutati filmidele üldse harva), kuid hoidis meeleolu üleval.
Eestis on ju filmiandmebaasi imdb.com andmetel tehtud vaid üks hea õudukas «Tapja õllejogurti rünnak». Nüüd saab see nimekiri ehk täiendust!

Amsterdami fantaasiafilmide festival

•    9. – 20. aprillil 2008
•    Kokku näidati 89 filmi, neist 67 täispikka.
•    Publiku lemmikfilm «[Rec]» (Hispaania)
•    Žürii auhind «Ajaroimad» (Hispaania)
•    Euroopa parim fantaasiafilm «Mäe kuningas» (Hispaania)
•    Parim Euroopa lühifilm «De Overkant» (Holland)
Festivali kodulehekülg www.afff.nl

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?