Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi vanemteadur, klimatoloog Ain Kallis ja Tartu observatooriumi vanemteadur Viivi Russak uurivad päikesekiirgust. Pildil on nad Tõravere observatooriumis varirõngaga püranomeetriga. Foto: Lauri Kulpsoo

Samal teemal: Kahe teadlase olümpiavõit

Too kahe aasta eest Genfis pillatud vastus oli mõistagi nali, ent šveitslaste küsimuse tagamõte oli rohkem kui tõsine.

Nimelt olid klimatoloog Kallis ja tema Tõravere kolleeg Viivi Russak oma kahe aasta taguste ettekannetega Davosis, Genfis ja Zürichis äratanud Šveitsi teadlastes huvi, miks läheb Eestis elu üha heledamaks, samal ajal kui möödunud sajandi teisel poolel on maailm pigem pimedamaks muutunud.

Šveitslased hakkasid asja lähemalt uurima ja peagi selgus, et päikesekiirguse hulk pole suurenenud üksnes Eestis, vaid suurel osal maakerast, sealhulgas koguni Jaapanis. Andmete kogumise tulemusena valmis ühisartikkel maailma juhtivas teadusajakirjas Science, kus kümne autori seas seisavad ka kahe eestlase, Ain Kallise ja Viivi Russaku nimed.

Nähtamatu kiirgus

«Rõõm on sattuda sinna seltskonda,» tunnistas Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi peaspetsialist Kallis, kelle kõrval nimekirjas on peale Russaku ka neli šveitslast, kaks ameeriklast, üks austraallane ja üks venelane.

Paraku puuduvad Eestis andmed selle kohta, kui paljudel siinsetel teadlastel on õnnestunud avaldada oma töid Ameerika teaduse edendamise ühingule kuuluvas Science’is, mis on oma rahvusvahelise maine järgi maailma autoriteetseim teadusavastustele pühendatud väljaanne.

Eesti teadusringkondades levinud arvamuse kohaselt on neid igal juhul vähem kui Eestis olümpiavõitjaid ehk heal juhul kümne ringis.

Tartu observatooriumi teadur, geograafiadoktor Viivi Russak tunnistas, et Science’i värskes numbris avaldatud tulemused pole talle mingi uudis. Ta on päikesekiirgust uurinud juba veerand sajandit, sellepärast.

«Kena, et meie asju arvestati ja meid kampa võeti,» ütles ta oma uurimistöö andmete jõudmise kohta Science’isse.

Muutunud pilved

Maailma teadlasi ja samuti meediat aga üllatasid artiklis toodud faktid, mis kinnitavad, et alates möödunud sajandi lõpust jõuab maapinnale üha rohkem päikesevalgust. Seevastu vahemikus 1960–1990 olid mõõtmised näidanud, et maapinnale jõudev päikeseenergia vähenes 4–6 protsenti ehk 6–9 vatti ruutmeetri kohta, vahendab uurimistulemusi teaduskülg teadus.ee.

«Silmaga seda ei näe,» ütles Russak päikesekiirguse suurenemise kohta viimastel aastatel.

Russaku ja Kallise väitel on muutused maapinnale jõudva päikesekiirguse hulgas tingitud muutustest pilvedes ja õhus lendleva aerosooli hulgas.

Russak selgitas, et kuni möödunud kümnendini saabus enamik õhumasse Eesti aladele läänest ja edelast ehk Atlandi ookeani kohalt, kuid seejärel toimunud pöörete tõttu õhuliikumises on maapinnale jõudvad kiirgussummad hakanud kasvama.

Teiseks, rääkis Russak, on Eesti kohale Kesk-Euroopast saabuvas õhumassis vähenenud tööstusheitmeist tekkinud aerosoolide hulk. Tema sõnul on see vähenemine seotud sotsialismi kokkuvarisemisega, misjärel vanades tehastes vähenes tootmine ning ühtlasi keskkonna reostamine.

Paraku, nagu märkis Kallis, ei saa seniste uurimisandmete põhjal kuidagi prognoosida, kas maapinnale jõudev päikesekiirguse hulk jätkab edaspidigi suurenemist või hakkab hoopis vähenema.

Šveitslased saatsid igatahes eestlastele artikli ilmumise puhul õnnitlused ning lisasid, et soovivad koostööd jätkata. Nende sõnade kinnituseks sõidabki Kallis sügisel kuuks ajaks šveitslastele külla.

Päikesekiirguse uurijad

• Maailmas on umbes 1000 jaama, mis tegelevad päikesekiirguse uurimisega.

• 35 jaama moodustavad päikesekiirguse uurimise baasjaamade võrgu.

• Euroopas kuulub baasjaamade võrku viis jaama, nende seas aastast 1999 Tõraveres asuv jaam.

• Lisaks Tõravere jaamale uurib Eestis päikesekiirgust Hanno Ohvrili teadusgrupp Tiirikojal Mustvee lähedal.

Allikas: Ain Kallis

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.45