Plahvatusest tehtud telekaadrid näitasid, kuidas tribüüni sisse oli tekkinud rusudesse mattuv auk, millest sõjaväemundris ihukaitsjad tõstsid välja üleni verist Kadõrovit. Tšetšeenia marionettpresident suri haiglasse jõudmata.

Samal teemal: Kadõrovi poeg määrati Tšetšeenia valitsusjuhi asetäitjaks (5) Juhtkiri: Nukupresidendi surm (13)

Samas plahvatuses hukkus ka Tšetšeenia riiginõukogu esimees – meie mõistes parlamendi spiiker – Hussein Issajev, raskes seisundis viidi haiglasse Vene vägede kohalik ülemjuhataja Valeri Baranov. Hukkunute üldarvu kohta tulid eile vastuolulised andmed – Lääne infoagentuuride andmetel sai surma kokku 32 inimest, Vene allikad aga nimetavad nelja kuni kuut ohvrit.

Betooni peidetud surm

Surma toov lõhkeseadeldis oli paigaldatud Dünamo staadioni VIP-tribüüni alla, tõenäoliselt betooni sisse – mis selgitab, kuidas see turvateenistustele märkamatuks sai jääda. Plahvatuse vallandamiseks kasutasid terroristid tõenäoliselt kas kellamehhanismi või juhtmeid pidi kulgevat ühendust, sest raadiolainete levik oli staadionil blokeeritud.

Vene analüütikute hinnangul seab Kadõrovi surm Kremli Tšetšeenia-poliitika väga raskesse olukorda. Venelastele väga olulisel pidupäeval toimunud plahvatus mõjub erakordselt demonstratiivse ja sümboolsena, olles selge tunnistus sellest, et vastupidiselt Kremli väidetele pole Tšetšeenias mingit stabiilsust. Samuti aga muudab see raskeks praktilise poliitikategemise, sest Kreml oli Tšetšeenias teinud panuse ainult Kadõrovile; ühtki teist jõulist ja autoriteetset figuuri Tšetšeenia marionettvõimu struktuurides ei ole.

Et 34-aastane senine asepresident Sergei Abramov on tundmatu ja ilma reputatsioonita tegelane, tunnistas ka telekanali NTV kommentaator, kes nentis, et eile president Putiniga kohtudes Abramov silmanähtavalt värises hirmust, kusjuures polnud teada, mida ta kartis rohkem – kas Putinit või oma eelseisvat tööd.

Ahmad Kadõrov sai Tšetšeenia nukupresident olla vähem kui seitse kuud: valimised toimusid möödunud aasta 5. oktoobril, ametisse aga astus ta sama kuu 19. päeval. Valimised pälvisid ulatuslikku kriitikat. Lääne organisatsioonid keeldusid neid vaatlemast, väites, et võistlus, kust Kreml on erinevaid vahendeid kasutades juba eelnevalt eemale tõrjunud kõik need, kes võinuks Kadõrovile konkurentsi pakkuda, on juba olemuselt ebaaus.

Vene inimõiguslaste ühenduse Memorial esindajad käisid siiski vaatlemas ja kinnitasid, et võltsimine pidi olema ulatuslik – ametlikel andmetel osales hääletuses 85% valijaist, ent vaatlejad ei näinud üheski valimisjaoskonnas mitte mingil hetkel korraga rohkem kui kolme hääletajat.

Tšetšeeni iseseisvuslaste leeris oli Kadõrovil reeturi maine, sest varem oli ta olnud nende liitlane, 1999. aastal aga läks tülli president Mashadoviga ja hakkas lähenema Moskvale. Oma avaldustes on ta iseseisvuslaste kohta sageli kasutanud sama vaenulikku retoorikat nagu Kremlgi, see aga ei ole takistanud tal viimastel kuudel Mashadoviga kontakti otsimast. Vastuoluliste andmete tõttu pole teada, kas nende telefonivestlus jõudis toimuda või mitte.

Vastuoluline käitumine

Samuti on Kadõrov esinenud korduvalt kriitikaga Moskva aadressil, väites, et kuni ei lakka Vene vägede poolt toime pandud tapmised, vägistamised ja pantvangistamised, seni jääb tšetšeenide seast enesetaputerroristide värbamine kellele tahes väga lihtsaks ülesandeks.

Samas aga on inimõigusorganisatsioonid korduvalt kinnitanud, et tapmiste ja pantvangistamistega tegelesid ka niinimetatud kadõrovlased, eeskätt väesalk, mis allus Kadõrovi nooremale pojale Ramzanile. 27-aastane Ramzan oli väidetavalt oma isa lähim usaldusalune ja turvteenistuse juht, kellele Gudermesis kuulub poksiklubi, aga kellele allub ka 1500-meheline poolsõjaväeline üksus. Eile võttis Ramzan Kadõrovi vastu president Vladimir Putin.

Kadõrovit on korduvalt tappa üritatud. Ühes oma viimastest teleintervjuudest, mille ta andis 30. aprillil, tunnistas ta, et tal on atentaadikatsete kokkulugemine juba segi läinud. «Aga ma olen kogu aeg teadlik, et lõpp võib tulla homme,» ütles ta.

Ahmad Kadõrovi elulugu

• Ahmad Kadõrov sündis 1951. aastal Kasahstanis, Stalini küüditatud tšetšeenide perekonnas.

• Vaimulikuhariduse omandas Buhhaara medreses ja Taškendi islamiinstituudis. 1980. aastal asutas Põhja-Kaukaasia esimese islamiinstituudi, mille rektoriks oli 1994. aastani.

• Aastatel 1994–1996 sõdis tšetšeeni iseseisvuslasena Vene föderaalvägede vastu.

• 1995. aastal määras president Džohhar Dudajev Kadõrovi Tšetšeenia ülemmuftiks. Itškeeria uue vaimuliku juhina kuulutas Kadõrov Venemaale püha sõja ehk dþihaadi.

• Kui Bassajevi ja Hattabi relvarühmitused 1999. aasta augustis Dagestani tungisid, keeldus Kadõrov uues sõjas Venemaa vastu osalemast.

• 10. oktoobril 1999. aastal tagandas president Mashadov oma seadlusega Kadõrovi ülemmufti ametist ning kuulutas ta «tšetšeeni rahva vaenlaseks number üks».

• 2. juunil 2000. aastal andis Vene president Vladimir Putin välja seadluse, millega määras ülemmufti Kadõrovi Tšetšeenia ajutise administratsiooni juhiks. Võimujuhiks saades pani Kadõrov muftiameti maha.

• 2003. aasta oktoobris Tšetšeenias toimunud presidendivalimistel kogus Kadõrov üle 80 protsendi häältest.

Allikas: Baltic News Service

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.14