Kõigepealt meenutagem, et europarlament ei ole parlament tavatähenduses: tema roll seadusandluses on olla kaasotsustaja suhteliselt keerukates protseduurides. Paradoks on selles, et euroseadusandlus sünnib täitev-korraldava võimu poolt.

Europarlament on aga puhtalt dekoratiivsest ja nimelisest parlamendist nüüd ajapikku muutumas tõelisemaks seadusandjaks. Ja nüüd hakkab ilmnema, et efektiivseid tööprotseduure ei ole, kuigi võimu juba hakkab olema. Seega asi pole pädevuses, vaid selles, mis temaga peale hakata. Eesti osa europarlamendis on pisitilluke: oleme kuus 732st.

Samal teemal: Kas europarlamendi pädevust peaks suurendama? (1)

Seega oleks ülitugev ja oma nina kõikjale toppiv parlament suurriikide poliitika käepikendus, kuna just parlament annab hääletuseelised ja suurema poliitilise mõju rahvaarvult suurematele riikidele.

Tahaks uskuda, et kõikidele riikidele on omased ühise Euroopa taotlused, kuid kardan, et rahvuslik huvi ei kao poliitikast veel niipea. Kui me tahame kaitsta omaeneste rahvuslikke huve, siis miks mitte ka Prantsusmaa ja Saksamaa? Kuidas see vastuolu laheneb: ühtpidi on parlament ikkagi demokraatlik institutsioon, teisalt ta ise ei funktsioneeri eriti demokraatlikult.

Kuid elevanti võib ju lubada mitte ainult portselanipoodi jalutama, vaid ka lapsi sõidutama või ehituspalke tassima. Meile oleks tähtis, kui europarlament saaks kasutada oma vetot tervete direktiivide ja määruste köidete vastu – selle vastu, et neid tuleb aina juurde.

Me ei tohiks lubada teha uusi ja meil tuleks hakata hävitama neid vanu, milleta vaba majandus toimib ja milleta saab inimlik õiglus toimida. Europarlament peaks ka komisjoni oma kontrolli alla võtma, nii et ei oleks alatasa neid küsimisi, kes eurovolinikest ja mille eest peaks jälle vangi minema. Parlamendi musklinäitamist oleks vaja ka riikide vastu, kes tahavad elada teiste arvelt (nagu Prantsusmaa, Itaalia ja Saksamaa), või kes arvavad, et aus eelarvepoliitika jäägu pisikestele ja rumalatele.

Lühidalt, europarlamendi pädevust tuleks laiendada tema kitsendamise mõttes: selleks, et tema toodetav paberihulk väheneks, ja selleks, et ta vähendaks Euroopa Komisjoni paberite osakaalu. Üks hääl Eesti kasuks hakkab uutes proportsioonides maksma senisest rohkem.

Senist ELi pole kauaks, kuhugi peab ta minema: kas prantslaste unistatud impeeriumi poole või tagasi normaalseks ja demokraatlikuks liiduks. Kuid sellisel juhul peaks muutuma ka parlamendi koosseis, s.t väikeriigid ja demokraadid omandavad seal kohase esindatuse, siis võiks hakata mõtlema ka parlamendi konstruktiivse osa suurendamise peale, varem mitte.

Sest senise süsteemi korral on riikide normaalne esindatus saavutatud riigipeade tasemel (kus riigid vähemalt teoreetiliselt peaksid olema võrdsed kui suveräänid), kuid mitte otsevalitud parlamendis, kus maksab tavalise majandusliku muskli ja selle vähim vaimse näitaja – rahva aritmeetilise arvu – võim.

Ühesõnaga see, mida meil pole ega tule. Kui läheb aga nii nagu vaja, s.t Euroopa Liit jääb (või läheb tagasi) riikide liiduks, siis tuleb kord ka õitseaeg selle parlamendile ja ta saab vääriliseks kandma ka suuremat võimu ja vastutust. Aga selle väärilise koha peab enne tegusa tööga ära teenima ja see töö ei ole paberite juurdetootmine.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5