Kui Tanja Muravskaja on varemgi silma paistnud hea portreteerijana – fotograafia, nagu ta ise ütleb, on tema viis läheneda inimesele, teha seda visuaalselt fikseeritud kujutise kaudu –, siis see näitus laseb noort kunstnikku vaadata lisaks kui tundlikku ning teravapilgulist ühiskonnas toimuva jälgijat. Lühidalt on Muravskaja näitus sellest, kuidas suhtuvad noored oma riiki, konkreetsemalt selle ühte olulisimasse sümbolisse – sinimustvalgesse riigilippu.Paljad kunstnikud Galerii esimeses saalis on väljas pildid seitsmest noorest alasti kunstnikust, kes hoiavad igaüks eri moel käes lippu. Foto on väga lakooniline. Siin pole muud kui valge seina taustal alasti portreteeritav ning lipp. Just viimase paiknemine pildil, olgu patriootiliselt, heroiliselt, turvalisust pakkuvalt või sootuks tagurpidi pööratuna, väljendab modelli isiklikku suhtumist sellesse sümbolisse. Isegi kui teame konkreetselt, keda Muravskaja on portreteerinud, ei ole see siin kontekstis esmatähtis, kuna oluline on olnud erinevate positsioonide jäädvustamine. Tähtis on see kindlasti olnud Muravskaja «kunstnikupositsioonilt» vaadatuna ning ka portreteeritavatele, eriti kui nende suhtumised peaksid aja jooksul teisenema. Avatus ning haavatavus Kas võime üldse eeldada, et riigi kodanikel on ühesugune ning sarnane suhtumine riiki? Võimalik, et kusagil võimukoridorides igatsetakse ikka veel säärase üheülbalisuse järele, kuid igapäevases elus on kõik märksa heterogeensem. Noored kunstnikud, kes seisavad alasti vaataja ees, justkui demonstreeriksid oma avatust ning haavatavust võimu (ka selle sümboliks on lipp) ees oma positsioone sel moel esitades. Pingestatuse tervele väljapanekule annab aga teises ruumis jooksev video, millel kolm tumedatesse jakkidesse riietatud mornide nägudega noormeest seisavad aeg-ajalt väreleva trikoloori juures «auvalves». Kui ei teaks praegu ühiskonnas toimivaid ultrarahvuslikke liikumisi ja nende tahtmisi, võiks arvata, et kaadrid pärinevad kaugete aastakümnete tagant, kus riik ja rahvus olid enam-vähem kattuvad mõisted. Aga ei – need noored mehed on praegusaja Eestist. Kuid tegu pole kaugeltki ainult tänapäeva Eesti probleemiga, sest ei ole vist praegu Euroopas riiki, kus selliseid liikumisi poleks. Ent vastuolu, millele kunstnik osutab, ei ole mitte niivõrd eri rahvuste vahel, olgu need eestlased, venelased, juudid või kes iganes, kuivõrd erinevate maailmanägemiste vahel rahvusgruppide sees. Ühed, kel on küll isiklik suhtumine, on avatud ning tolerantsed, kuna teistel, kui lihtsalt öelda, on ainult üks tõde, mille kõrvale ei mahu midagi muud. Sellest annab kaude tunnistust ka külalisteraamat, milles võib näha sissekandeid seinast seina. Mõni neist, näiteks «Ärge mõnitage Eesti lippu!!!», panevad lihtsalt kurvalt õlgu kehitama... Muravskaja üldistab, ta esitab «sinises toas» – nii võiks linnagaleriid tema näituse aegu nimetada – vaatajale lihtsaid küsimusi, mille üle me eriti ei juurdle: kuidas me tajume oma riiki? Mis on see ühisosa, mis seob kõiki selle kodanikke? Näitus Tanja Muravskaja «Positsioonid» Tallinna linnagaleriis 15. aprillini |
