Iga ühiskond on nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli. Eesti ühiskonna nõrgimaks lüliks on puudega inimesed. Neid on sada tuhat. Kuid nemadki võiksid olla tugevamad, kui riik neid kõrvale ei tõrjuks, vaid vastupidi, teeks kõik endast oleneva, et nad võiksid end tunda täisväärtuslike kodanikena.
On kurb lugeda, et Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu tegevjuht Auli Lõoke on rõõmus isegi selle üle, et uues koalitsioonileppes on nad vähemasti ära märgitud. On masendav, et eelarve tohutu ülejäägiga riik maksab praegu sügava puude korral 640 krooni, raske puude korral 420 krooni ja keskmise puude korral 200 krooni toetust kuus. Ainult! See on rohkem kui tõrjutus, see on mõnitus.
Hoolivas riigis võib puuetega inimesi näha kõikjal, kus liiguvad, tegutsevad tervedki inimesed. Eestis tulevad nad tänavaile, Toompeale… et meeleheites meelt avaldada. Uue sotsiaalministri esimene žest võikski olla vabastada puuetega inimesed tõrjutusest. Reformierakond näitaks sellega ka oma ühiskonnasõbralikumaid palgejooni.
