Kõige lihtsam inimesi mingis asjas pettuma panna on see asi võimalikult nõmedaks teha ja ära lörtsida. Ei tahaks, et niimoodi läheks nüüd meie Vabadussõja mälestusega, läbi paljuräägitud mälestusmärgi? Selline kahtlus on vaikselt süvenenud ja pärast diskussiooni Eesti klaasikunstnike liidu liikmetega ei saa hoiduda läptopi klahvide järele haaramast. Kui avaliku ruumi spetsialistide, nagu arhitektide arvamus on rahajagajate ehk otsustajate poolt kuulutatud maitseküsimuseks, kunstnike arvamuse aga professionaalseks kadeduseks ning hiiglamasuure malta risti püstitamise Harjumäele kõige isamaalisemaks tegevuseks, siis ühe viimase argumendina toodi asja õigustama see, et monument tuleb klaasist. Klaas valiti aga hilinemisega asendusainena, plaanijärgselt oli algselt tegu vist ikka kodumaise dolomiidiga. Valiti, et ümber lükata väiteid monumendi liigsest massiivsusest. Innovaatiline klaaslahendus pidi tegema monumendi nii õhuliseks ja läbipaistvaks, et kõik puuduliku ruumilahenduse ja kunstilise küündimatuse probleemid kaovad. Miks ei vaimusta aga selline innovaatiline lahendus meie klaasikunstnikke ja -tehnolooge? Milles asi? Konsulteerides klaasikunstnike liidu liikmetega selgus nimelt, et mitte keegi neist toredaist inimestest ei poolda antud klaasmonumendi ideed. Miks siis ometi klaasiga tegelevad professionaalsed inimesed ei peaks rõõmustama, kui meie riik niimoodi klaasikunsti tahab väärtustada? Selgub hoopiski, et tegu ei ole ei klaasikunstiga ega mitte ka tehniliselt töökindla lahendusega, mis klaasikasutamist kuidagi õilistaks ja väärtustaks. Ähvardab tegu olla hoopiski selle dekoratiivse ja innovaatilise materjali lörtsimisega. Kui küsida, kas me vajame mälestussammast, siis vastus on loomulikult jaatav. Isegi 100 miljonist kroonist ei tohiks kahju olla, kui selle eest saab mälestust väärt elamuse, kuid hetkel tunduvad lood teisiti. Paistab nii, et Eesti riigivõim tahab lasta ennast lolliks teha ja selle lolluse hind pikas perspektiivis on igal juhul märksa kõrgem kui need miljonid, mis eraldatakse Tšehhimaa klaasikunsti õitsengu hüvanguks. Kuidas teisiti saaks nimetada reaalsetes ilmastikutingimustes tuhmuvat, määrduvat, vandaalide poolt ohustatut, linde segadusse ajavat ebaproportsionaalset ehitist, mida on rahvale tutvustatud eelnevalt kui eriliselt õhulist klaasikunsti tippteost. Kas me niimoodi hämades ikka väärtustame oma Vabadussõda või demonstreerime oma tölplust rahvusvahelisel tasandil? Ei saa välistada mõtet, et tegu saab olema erilises varjatud metakeeles tänapäevase klaaspakett-linnaruumi varjatud tögamisega või kriitilise teosega rahaahnuse ja rumaluse teemal. Seda peaks eriliselt rõhutama öös vilkuvad kutsuvad kasiinotuled, mis peidetud monumenti. Vandaalide võimalikud rünnakud aga võimaldaksid püha asja hoida pidevalt avalikkuse tähelepanu all ja kallid hoolduskulud rõhutada, kui kalliks me oma vabadust peame. Kui küsiksime endilt, mis on Vabadussõja võidu hind ja mis on lolluse eest makstav hind, kas teeme ikka neil asjadel vahet, ja siis saaks edasi rääkida. Kui tahetakse kasutada innovaatilist materjali, mis ei ole paha mõte, siis tehtagu seda läbimõeldult ja niimoodi, et sellest Eestile kasu tuleks, see plaan võiks vähemalt Eesti klaasikunstigi edendada. Küsime, mis siis oleks katki, kui tõepoolest ilus ja innovaatiline ausammas saaks valmis kas või meie riigi 95. aastapäevaks. Olgu ta siis klaasist või vanast mürsurauast, häid ideid peaks peale praegust tõsist diskussiooni tulema rohkesti.
|
