Kui palju aega oli möödunud teie tutvusest, kui selgus, et sobite ka loominguliselt? Hendrik (H): See sai selgeks juba üsna alguses. Millal sa, Berit, neid esimesi Inese asju tegid?Berit (B): Tema plaat ilmus 2004. aasta lõpul, aga kirjutama hakkasin juba sama aasta alguses. H: Nii et kaua meil ei läinud. See oli kiiresti väljaselgitatud olukord. Kuidas see ikkagi selgus? B: Mulle ilgelt meeldis üks lugu... H: Selle pealkiri oli vist «Hingaks õhku». Jah, just see sulle meeldiski. B: Ja siis sa ütlesid umbes, et noh... H: Ta ju kuulas neid demosid, mis ma tegin. Ütlesin, et kirjuta siis! B: Ma ei rääkinud meeldimisest üldse selle mõttega, et tahaks ise teha. Berit, milline oli su varasem luuletajakogemus? B: Olin põhikooli ajal ja natuke hiljem ka midagi soperdanud. (Paus, siis vaikselt.) Sellised isiklikud luuletused. H: (Hakkab suure häälega naerma.) Äkki loeksid mõne ette? B (väga lõbusalt naerdes): Ei!! Aga need olid otse elust... Tunnetest, emotsioonidest... Kui oli vastav tuju. H: Neid ei ole isegi mina näinud. Ja vist ei näidatagi kunagi. Ta ei näidanud mulle isegi oma keskkooli lõpukirjandit, kuigi ma jubedalt palusin. B: Eesti keele õpetaja saatis mulle vana lõpukirjandi, mis oli kirjutatud Remarque`i raamatu põhjal... (Hendrikule) No küll tuleb see aeg ka, kui sulle näitan! Me ei ole ju üldse saanud rahulikult olla. Teeme ükskord luuleõhtu! H: Teeme! Mina luuletan ju tavaliselt ainult siis, kui on vaja jõuluvanale salmi lugeda. B: Ja neid teeb ta väga hästi! H: Need hakkavad kuuse all seistes ise tulema. Lambist. B: Viimasel korral ootas teda viis kingitust ja kohapeal sündis viis luuletust. Ta tantsis ka. H: Ei tantsinud, mul oli performance. Laulsin playback’iga mingit päkapikulaulu. B: Tead seda laulu: «Päka-pikk-pikk-pikk, sulle ütlesin...» Jaburad sõnad! (Naer.) Eurolaulu viis sündis sul, Hendrik, n-ö vanadest
viisjupi tagavaradest, mis aastate jooksul kitarriga linti lauldud? H: Ei, see jäi lihtsalt samasse aega, mil teadsin, et mul tuleb hakata Smilersi uut plaati tegema, ja mul oli just pärast sügispuhkust lugude tegemise tuhin peal. Tegin neid lihtsalt natuke rohkem. Ja vaatasin, et üks võiks Eurovisioonilegi sobida. B: Istus oma töötoas, ma ei teagi, kui kaua. H: Paar-kolm nädalat. Mis mu kvaliteedikontrollist läbi läks, neid kogunes umbes viisteist. Mõned viskasin kohe heaga prügikasti – selliseid võin iga kell veelgi teha. Ja mis puudutab seda eurolugu, siis olen sellega VÄGA rahul. Täitsa ilmaasjata on mingi kiun üleval olnud. Et oi-oi-oi, küll ikka sel aastal on kehvad laulud... Kui see valmis sai, oli mul tegelikult olemas ka mingi tekst, mingi ninnu-nännu. Millest see jutustas? H: Lihtsalt millestki, mida sülg suhu tõi, et saada meloodia ja rütm paika. Nagu kuuse all? H: Just! B: Minu meelest võiksid sa ükskord oma demodest plaadi välja anda! Kui jabur see oleks! H: Need on väga naljakad tekstid, jah. Mine tea, äkki leiaks mõni inimene neist isegi mõtte?... Igatahes on seda just inkas jube hea teha, sest eesti keeles kõlaks kõik täiesti arusaamatult. Ütlesin siis Beritile, et on paar rõhku, mis peaks alles jääma, ja ise läksin keikkale. Kui koju tulin, oli tekst valmis. Ja veel väga hea tekst. Ma ise poleks kuidagi suutnud paremini teha. Ja üldse tervik, mis hakkab ka laval olema – Gerli olemus jne –, tuleb minu meelest hea. Häbeneda pole siin midagi. Üldse. Võib rinna ette ajada. Hendrik läks keikkale, sina, Berit, jäid koju. Ja edasi? H: Kustutasid tuled ära, keerasid ukse lukku ja hakkasid kartma. (Naeravad.) B: Üksi meeldib mulle, jah, rohkem kirjutada. Õhtul on kuidagi lahedam – pimedus, vaikus... Olin mõned päevad varem seda muusikat kuulanud, minul käib see ikka niipidi, et muusika on enne. Ja et ma tean konkreetselt, kes neid sõnu laulma hakkab. Millest see laul ikkagi jutustab – kirest, armastusest või kõrvalehüppest? H: Ära räägi seda lahti, jäta saladuseks! Vabandust, et vahele segan, aga olen ka mõned tekstid teinud ja mul on samuti paar korda juhtunud, et mõtlen kirjutades üht, aga inimesed kuulevad nelja või viit versiooni. B: Sellist, mis nende elus just päevakorral on. H: Nii peabki olema. Näiteks «Ainult unustamiseks», millest võib sadat isemoodi sõnumit kuulda. See pole nii, et tõusin hommikul üles, panin püksid jalga, jõin kohvi, läksin tööle, siis tulin õhtul koju, vaatasin telekat ja läksin magama. Otsad peavadki lahti jääma! Olete juba mõelnud, millega võiks Eesti tiim Helsingis rahvusvahelise pressi tähelepanu nimel silma paista? B: Mingeid intriige? Et näiteks Gerli ja Martin või Gerli ja Aleksandr või...? Miks mitte, aga see teine võiks ju olla hoopis mõnelt teiselt maalt… B: Arvan, et Soome poolt on Gerli vastu nagunii huvi olemas. H: Eks see ole, jah, pigem artistikeskne. Ja kui näiteks soomlased minu vastu huvi tunnevad, võin neile soomekeelseid anekdoote vesta. Pressi jaoks me kindlasti midagi lavastama ei hakka, meie märksõnaks on spontaansus! Muidu istud lõpuks üksinda nagu mõni artist plaadipoes autogrammide jagamisel, ja mitte ühtki inimest ei tule. Kui ansambli Modern Talking solist Thomas Anders kahtlustab, et Valgevene eurolaulu autor Filipp Kirkorov on selle maha viksinud ühelt nende bändi hitilt, siis kas teile ei tundu, et «Partners in Crime» meenutab ühest Bondi-filmist tuntud lugu «Golden Eye»? H: Ei noh, iga asi saab meenutada igasugust asja… B: No see on ju ikka väga teistsugune… H: Peab olema üsna kõva «muusikateoreetik», et sellest laulust «Golden Eye» välja kuulata… Tean väga hästi, mis selle seose loob, kuid tegelikult pole sel kõnealuse lauluga mingit pistmist. Milline see seos on? H: No vaata järjest kõik Bondi-filmid läbi ja kuula nende tunnuslugusid. Need on täiesti erinevad, aga neis leidub sarnaseid fragmente, mis ometi ei kopeeri eelmisi. Võta või see viimane Bondi-filmi lugu, kuula huvi pärast! B: Ootamegi just vastust, kas «Partners in Crime» läheb kaheksandasse Bondi-filmi või mitte. Tõesti või?! (Mõlemad pistavad laginal naerma.) H (vappenaerust hingeldades): Ei lähe! Põhimõtteliselt sobiks ju? H: Põhimõtteliselt küll. Ma ei karda plagiaadisüüdistusi, sest ma pole plagiaati teinud. Ja kui keegi kuskil leiab mingi seose… Mis teha! Muusikat tehes ei saa iialgi kindel olla, millega tegeleb keegi mõni teine mees maailma teises otsas. Võib kirjutada täpselt samasuguse loo. Ükskord mul juhtuski selline asi, et mõtlesin bussis sõites ühele loole kidrariffi. Õnneks ei jõudnud ma seda lindistada, sest kuu hiljem kuulsin möödaminnes raadiost täiesti tutikat sama kidrarifiga lugu. Kogu nüüdismuusika on vana ja uue kombineerimine, kui sa just ei hakka liipreid haamriga taguma ja peldikupoti kohinat lindistama… B: Mäletad, kui käisime Dominikaanis, siis sa lindistasid linnukeste hääli? H: Seal, jah, konkreetselt üks lind puu otsas hüüdis vana tantsumuusika fragmenti: «Uuh-uuh, uu!» See oli kunagine diskode kuulus lugu. Oleks võinud lindistada seda ja vihmametsade kohinat ning panna pärast tümps taha – lind ei saa sulle iial plagiaadisüüdistust esitada! B: Samamoodi võib ühel ja samal teemal raamatuid kirjutada. H: Kuni keegi ütleb, et seda lauset on juba kasutatud. Või tuleb kõik kohe patenteerida – hakkad hommikul lauseid välja ütlema, lindistad need ja kohe patenteerid. Ja pappi hakkab tulema… Nii et see plagiaadijutt teeb mulle lihtsalt nalja. Kui Dominikaani juba jutuks tuli, siis eks reisil saad ju kaaslasega kõige paremini tuttavaks. Kuhu teie esimene reis viis? H: Hispaaniasse vist. See oli nn kontrollreis? (Hakkavad naerma.) H: Ei ütleks, tundsime teineteist niigi hästi. Oleme ka päris pikki otsi teinud. Aasta tagasi käisime Hongkongi kaudu Austraalias, sõitsime üle paari tuhande kilomeetri põhja, siis Hongkongi tagasi, siis Tokyosse… Nii pikkadel reisidel ei viitsikski ju kellegagi näägelda. (Vaatab Beritile otsa.) Mul ei tulegi sellist asja meelde, sest olen alati eeldanud, et oledki selline, nagu oled. Nagu Berit on – suurepärane. Igatepidi. Kui inimene on väga rahul, siis on kõik kuidagi loogiline. Käies oma mälusoppidest läbi – ma ei kujutagi ette, et saaks kuidagi teistmoodi olla.
Saime Beritiga kohe algusest peale jube hästi läbi – olukorrad selgusid meil üsna varakult, on ju? Et mis toimub ja kuidas… Mäletad, kohe alguses läksime sinu sünnipäevaks Prahasse. Ja pärast Hispaaniasse. Tõesti – reisil tulevad inimese head ja vead kõige paremini välja. Ja vigu nagu üldse ei ilmnenudki. Mitte midagi ei saa siiani ette heita.
B: Minul pole samuti Hendriku puhul erilisi üllatusi ette tulnud. Ilmselt oled sa olnud see, kes oled, algusest peale. H: Aga nagu mina olen aru saanud, oli sinu jaoks üllatus, et olen mees, kes peab sõna. Et kui midagi luban, siis ka teen. B: See on küll üsna haruldane. Eriti laulja kohta, eks ole? H (kõõksub naerda): Laulja kohta!! B: Olen õnnega koos. H (hakkab uuesti naerma): Laulja kohta, see on ikka väga hästi öeldud! B: Aga on küll haruldane tegelikult… Muide, milline oli teie endi esimene «kriminaalne partnerlus»? H (väike paus): Mõtlen, kas hakata nüüd suure suuga luuletama või mis ma teen. Aga ma ei viitsi vist praegu pikka ja põnevat lugu välja mõelda. Tegelikult olin meie esimesel kohtumisel Beritiga üsna unine. Ma polnud juba teab kui kaua maganud, olin omadega täiesti läbi. Ja siis tuli mu ellu Berit. Alles siis sain magada. Nii lihtne see oligi. (Berit lausa piiksub naerda.) Ma lihtsalt uinusin suurepäraselt. Mitte küll kohe, mitte esimesed päevad. Sest siis me rääkisime ja rääkisime ning polnud aega. Ja siis, kui ma lõpuks magama jäin… Oi, ma siis magasin!! Nii et ühel hetkel neli aastat tagasi loksus kõik oma kohale ning saabus tore ja lahe aeg. B: Tore oli jah, ja armas… H: Imelik tegelikult meenutada, sest me kumbki pole meenutajad mehed. B: Sama rütm ja olukord kestavad siiani... H: Ja sellepärast on meil silmadki siiani peas, et me vanu asju meelde ei tuleta! Kuriteokaaslased Me seisame vihmas ja rüüpame külma šampanjat. Öö on täis patuingleid – naudingu ja piina deemoneid. Sa sosistad mulle kõrva, ma hoian pisaraid tagasi… Su sõnad põletavad tee minu südamesse, mida on aastaid hoitud pantvangis. Metsik pilk sinu silmis süütab tule mu sees. See on öö, mida me ei saa eitada – me jääme alati kuriteokaaslasteks. Ma suudlen su magusaid huuli – kas sa tunned õhus kirge? Kas on siis vale ihata armastust ja järgneda nii sügavale kirele… Nüüd on liiga hilja aega tagasi keerata – me peame lihtsalt vooluga kaasa minema. Mina saan sinu ja sina minu omaks – ja nii see lugu läheb. Allikas: www.etv.ee Teised neist Romi Hasa,peresõber «Minu arvates on Hendriku puhul imetlusväärne see, et erinevalt paljudest muusikalistest talentidest on tema suutnud enda oma ümber tekitada Eesti mõistes ka väga korraliku ärilise impeeriumi. Tal on palgal bänd, mis iga nädal edukaid kontserte annab, suured suvetuurid, korralik plaadimüük – ja nii juba üle kümne aasta jutti. Lisaks veel helilooja- ja produtsenditöö, mida Hendrik teeb teistele artistidele. Hendriku meeletut töökoormust arvestades on vist üsna loogiline, et nende peres on Beritist saanud rohkem tubli tagala kindlustaja. Kuigi ma ei välista, et ühel päeval rollid vahetuvad – Hendrikul saab öisest laval rokkimisest kõrini ja me hakkame kuulma hoopis tunnustatud sisekujundajast või fotograafist Beritist.
Ja ma ei imestaks üldse, kui pensionile jäädes perekond Sal-Sallerid Eestimaa sopa oma jalgelt pühiks, endale kusagil Itaalia või Hispaania järveäärses mägikülakeses mõnusa väikese villa soetaks ja külalistele omakasvatatud viinamarjadest tehtud veini pakuks.» Raivo Tafenau, peresõber «Hendrik on inimene, kes teatud eluperioodil pidanud rohujuure tasandil võitlema muusikuna oma eksistentsi eest, soovides olla muusik rohkem kui midagi muud maailmas. Nüüd on aga meie ees küps muusik, kes ei põe staarikompleksi, vaid elab väga jalad maas. Muusikuid on ju erinevaid. Ühed tahavad saada pillimänguga vaid naisi ja pappi, teiste ainus ambitsioon on teha muusikat ja arendada oma bändi igal võimalikul juhul. Ning just siis kaasneb fanatismiga ka aineline heaolu. Möödaminnes ja märkamatult. Saller on just selline tüüp, kes ajanud justkui mülkast võrseid üles, ning lisaks kõigele on ta ka väga normaalne inimene.
Beriti ja Hendriku kooselu on kõrvalt tõeliselt ilus vaadata. Berit on teinud talle toreda kodu ning mängib temaga ühes meeskonnas. Mida on nauditav kõrvalt jälgida. Vahetud, lahedad ja armsad inimesed, kelle omavaheline klapp viimase peal. Rohkem sõnu polegi vaja.»
|