Aasta tagasi samal konverentsil esinedes vaadati teile kui kurjakuulutajale õige kõõrdi. Mis sõnumi tõite Eestile Danske Bankilt täna? Tänane sõnum oli, et tegelege ometi Eesti majanduse pikaajaliste küsimustega. Nendeks on näiteks tööjõuturu küsimused, Eesti välismaalastele atraktiivseks tegemine, veel hulk probleeme. Väljakutse on mõistagi tohutu, aga mõned hoovad on meil siiski peos. Iseäranis need, mis lubavad tööturule rohkem osalejaid tuua. Põhimõttelised suunad peaks olema inflatsioonisurve alandamine, konkurentsi edendamine igas valdkonnas. Ning valitsus peaks mõnest juba antud lubadustest, näiteks pensione puudutavatest, loobuma. Minu arust on väga huvitav võrrelda eelmise ja tänavuse konverentsi fookust. Palju sellest, mis ma täna ütlesin, kõlas mainstream’ina ja öeldi, et ma olla isegi julgustav. Aga täna öeldu ei erinenud eelmisel aastal räägitust, mil mind vaadati veel kui erakordset pessimisti. Ehk siis pessimism on säilinud? Me ei saa eeldada, et olukord laheneb iseenesest, Eesti majandus taastub võluväel ja inflatsioon väheneb. Ma usun, et Eesti näeb madalat majanduskasvu ikka mõne hea aasta jagu, mitte mõne kvartali jagu (nagu väitis koos Christenseniga Eesti Panga asepresident Mart Sutt – toim). See on järgnevate aastate küsimus. Ma usun, et Eesti majanduskasv langeb tänavu kolme protsendi tasemele või veelgi allapoole, sõltuvalt maailmamajanduse olukorrast ja ka Lätist. Lätis on majandus veelgi rohkem tasakaalust väljas ja kui seal midagi tõsist juhtub, jõuab selle mõju kindlasti ka Eestisse. Sellisel juhul võime mõnes kvartalis ära näha ka negatiivse majanduskasvu. Ma usun, et Eestis on juba tekkinud üksmeel majanduse jahtumise osas, vaieldakse vaid selle üle, kui järsu kujuga see graafik tuleb. Ma ei usu, et majandusajaloos leiaks mõne samavõrd tasakaalust välja läinud majanduse Eesti sarnaneb mitmetes aspektides Lätiga, lihtsalt ebakõlad on väiksemad. Kui Läti riik kaoks maamunalt, oleks Eesti koos Bulgaariaga kaks maailma enim kreenis majandust. Teie esinemisest kumas läbi, et peate Eesti valitsuse ja keskpanga jutte pehmest maandumisest ülemääraseks optimismiks? Pigem liigseks enesega rahuloluks. Ei piisa sellest, et öelda – okei, me eeldame, et paari kuu jooksul väheneb inflatsioon, majandus taastub ja jooksevkonto defitsiit kaob. Tuleb arvestada võimalike mustade stsenaariumidega ja hoida varuplaan käeulatuses. Näiteks, mida teha siis, kui latt devalveeritakse või juhtub veel mingi see või teine. Ma siiski usun, et Eesti valitsusel on paremad eeldused õiget joont ajada, palju paremad kui Lätil. Kuid see ei muuda fakti, et Eestis ollakse enesega ülemäära rahul. Kõige suurem oht praeguses olukorras, kui kasv aeglustub, on väga suur kiusatus eelarvepoliitikat lõdvendada. See oleks täiesti vale vastus niigi kreeni vajunud majandusele. See on vale nii Ühendriikides, kui oleks vale ka Eestis. Läti puhul, ma usun, viib see krediidireitingu alandamisele, ja alandamisega flirdib praegu ka Eesti. Ja kui see on juhtunud, ei saa öelda, okei, see on kõigest reiting, nagu tehti Leedus. Sündmuste selline käik mõjub investeeringutele väga halvasti. On teil endal hea varuplaan välja pakkuda? Ma tunnistan, et praegusest olukorrast pole kerget väljapääsu. See ongi sant olukord, kui taipad, et ei taha pohmelli alles siis, kui pudel viina on juba hinge all. Eestile on praeguses olukorras väga oluline kasutada oma võimalusi Euroopa Liidus, suhelda Euroopa Komisjoni ja keskpangaga, uurida, millist abi saaks kasutada olukorra järsu halvenemise korral. Lisaks see, millest tänasel [reedesel – toim] konverentsil kuulsime: tööturg ei tohiks skandinaaviastuda. Ametiühingud mängivad iga riigi majanduses olulist rolli, nagu ka tööandjad, kuid me ei taha jäika tööturgu. Tahame anglosaksi tööturgu, kus nii töötaja töölevõtmine kui vallandamine on lihtne. |
