Meie vana ja armas Reformierakond sündis individualistliku liberalismi
lipukandjana ning oma tegevuses suutis ta märkimisväärselt palju kaasa aidata
selle maailmavaate võidukäigule Eestis. Kuid ajad muutuvad ja sama võib öelda ka
Reformierakonna kohta pärast juhtkonnavahetust.
Juba mõnda aega on Reformierakond paistnud silma pisikeste, kuid sihikindlate
sammudega, mis avalikult või varjatult muudavad Eesti valitsuskultuuri
individualistlikust elitaarseks. Elitarismi aluseks on toimetulekuks vajalike
ressursside kontsentreerimine eliidi valdusesse ning oma võimu teostab ta raha-
ja õigussüsteemiga manipuleerides.
Reformierakonna viimased sammud paistavad silma just viimasega. Meenutagem
seejuures muudatusi, mis Reformierakonna initsiatiivil on sisse viidud
pärimisseadusesse ja mida nad tahavad sätestada töölepinguseaduses. Tõeliselt
tähelepanuvääriv on selles kontekstis aga justiitsminister Rein Langi sõnavõtt
veebruarikuu esimese nädala kohtunike üritusel. Tsiteerin: «Isikute au ja
väärikus ei ole Eestis piisavalt kaitstud ning kohtud on liialt leiged osutama
inimestele neis asjades õiguskaitset.»
Reformerakonna üks liidreid ja meie lugupeetud justiitsminister Lang ei saa
aru, miks Eesti kohtunikud määravad täna isikute au ja väärikuse solvamise
hinnaks vaid miinimumi ehk 15 000 krooni ning eriti pahandab teda see, et
selline «kohtu otsus võimaldab täna mõista kohtukuludeks (loe: advokaatide
töötasuks) maksimaalselt 6500 krooni». Äramärkimist väärib selles kontekstis
veel Langi tunnistus: «See tähendab, et õiguskaitse teatud asjades on tagatud
üksnes rikastele ja sedagi piiratud ulatuses.» Arusaamatuks jääb vaid kogu
eelöeldu sidumine demokraatliku ühiskonnaga Langi poolt.
Elitaristlik ühiskond
Algeline elitaristlik ühiskond lahendab oma probleemid, mis on põhiliselt
seotud mittealluvate alamate ja teisitimõtlejatega, efektiivselt ja kiirelt
relvadega (noast polooniumini). Arenenum, sealhulgas ka õiguslikult arenenum
elitaristlik (patriarhaalne) ühiskond teeb seda sama, kuid kasutab selleks
õigussüsteemi kohtute ja juristide näol. Kui esialgu piisab kohtumenetluses
(kaasaegses kontekstis väljendatuna) nö telefoniõigusest, siis hiljem keskendub
süsteemi kaitsetaktika seaduste väga täpsele formuleerimisele ja juristide
venitamistaktikale kohtumenetluses, mis laostab ka kõige rikkama. Lihtrahva
õigustest pole elitaristlikus ühiskonnas mõtet rääkida, sest neil pole seal
kunagi sõna- ega muid õigusi olnud. Lihtrahval lasub vaid õigus ja kohustus (mis
on seesama) valitsevat eliiti toita ja teenida.
Individualistlik ühiskond
Individualistlik ja liberaalsel turumajandusel põhinev ühiskond väärtustab
iga inimese vabadust ning tema võimalust ennast teostada. Sellise ühiskonna
loomulikuks olekuvormiks on turumajandus. Igaühel on vabadus toota kaupu või
teenuseid, millele leidub ostjaid ning kellelgi ei ole õigust ettevõtjat selles
takistada. Kes oskab turu soovid paremini ära arvata, see ka teenib enam.
Individualistlik turumajandus saab areneda vaid tõeliselt vabas keskkonnas,
sest võitluses kasumi pärast kahjustatakse alati kellegi huve, majanduslikke
toimetulekuvõimalusi ja lõpuks ka head nime. Asja näitlikustamiseks võib öelda,
et paparatsod ja uuriv ajakirjandus on individualistliku turumajanduse
loomulikud nähtused, kuid mõeldamatud elitaarses ühiskonnas. Iga samm, mis
piirab ettevõtlusvabadust, vähendab ühiskonna konkurentsivõimet ja see omakorda
inimeste heaolu.
Elitaristlik õiguspoliitika
Elitaristlikule õiguskultuurile on tüüpiline seda vastustavate isikute
isoleerimine (vanglatesse) ja kahjutasu sissenõudmine (rahalise karistusena)
valitseja heaks.
Isikuvastased kuriteod ja nende ohvrite toimetulek ei huvita kedagi. Erandiks
on vaid juhtum, kui ohvriks on keegi, kes kuulub eliidi hulka – sellisel juhul
tuleb loomulikult talle tekitatud kahju kompenseerida, kusjuures tema «au ja
väärikus ning muidugi hea nimi» on asjad, millel on väga kõrge hind! Tagajärjeks
on, et mitte keegi lihtrahva hulgast ei julge enam, eriti aga avalikult, öelda
midagi eliiti kuuluvate isikute kohta, sest järgnev rahaline nõue laostab ta
igal juhul.
Individualistlik õiguspoliitika
Individualistliku ettevõtja ja ühiskonna arenguvõime tagatiseks on võimaluste
võrdsus. Igasugune ebavõrdsus, mis tuleneb kellegi eksklusiivsest positsioonist
või päritolust tulenevast eesõigusest, kahjustab konkurentsi – seega ka
ühiskonna iga liikme heaolu. Seetõttu keskendub individualistlik ühiskond just
nendele õigusrikkumistele, mis rikuvad võrdsust. Ja selles võitluses on
avalikkus vältimatu – s.t iga tegu, mis on suunatud kellegi õiguste
suurendamisele (mis lõppkokkuvõttes tähendab eelispositsiooni tulu saamisel),
tuleb avalikustada. Kui seejuures on tekitatud teisele osapoolele kahju, siis
peavad süüdlased selle heastama rahalise kompensatsiooni vormis.
Ka isikuvastastes kuritegudes keskendub individualistlik õiguspoliitika
ohvrile ja tema kaotusele – tekitatud kahju tuleb heastada rahalise
kompensatsioonina ning kohtu ülesandeks on määrata tekitatud kahju suurus ja see
välja nõuda. Kui aga kahjustatakse isiku au ja väärikust, siis on see
kompensatsioon kõigile võrdne ja ei sõltu isiku staatusest. Oluline on seejuures
ka see, et kuritegu ei saa heastada vanglas istudes.
Järeldused
Meenutades meie viimase aja sündmusi – kus meie kujuneva või juba välja
kujunenud eliidi esindajad on rohketest korruptiivsetest tehingutest, mille
käigus jagati ümber kogukonna ühisvara, tulnud välja puhaste paberitega, kuid
määritud nimega – muutub Langi mure isikute «au ja väärikuse» solvamise pärast
arusaadavaks.
Küsimuseks jääb vaid, kas meie eliit koostöös juhtivate advokaadibüroodega
suudab meie kogukonna ja kohtusüsteemi allutada enesele.
|
