Eile lahkus igaveseks teatrilegend Mikk Mikiver. Foto: Lauri Kulpsoo

Kujutlusvõime võib ilmsed ebameeldivused väärtuslikeks kogemusteks muuta. Ka haigused ja muu praht, mida saatus inimestele ohtralt kaela lükkab, kaovad kujutluses sündinud piltide ees. Laval mängides hambavalu ei tunne. Kahju, et tavaelus nii pole.

Kunagi läksin hommikusse Draamateatri korvpallitrenni, laupäeval, kell 8 hommikul. Mikk oli juba seal ja loopis kolmepunktiviskeid, ikka pehmelt, sops ja sops.

Samal teemal: Mikk Mikiveri ärasaatmine on laupäeval Mikk Mikiverist tehakse film (5) Juhtkiri: Meistri lahkumine (23) Eesti Teatriliit leinab (1)

Ma ei viitsinud sooja teha ja mõtlesin et panen kohe hakatuseks ühe pealt sisse. Jooksin, hüppasin ja . hoog oli vähe väike, pall põrutas raudadesse, sõrm jäi võrgu külge kinni, kukkusin, sõrm tuli siiski võrgust välja ja selili maha, peaga jubeda pauguga vastu põrandat.

Sel päeval ma mängida ei saanudki. Mikk itsitas ja ütles, et ega ei pea pealt panema. Palli saab korvi nii, et kolmepunktijoone tagant paned pealt. Selline kujutlus.

Tulekuga Mees

Mõned aastad tagasi oli Miku tervislik seisund nii vilets, et ma ei olnud väga kindel, kas sellest olukorrast ongi võimalik välja tulla. Ja kui me Konrad Mäge tegema hakkasime, tuli kellelgi pähe Mikk Võsult Viinistule kupatada, et mis ta seal kodus passib.

Õiget plaani meil ei tekkinud, küll aga oli tal väike osa, mida mängida ja muidugi ka tema väärtuslik kõrvalpilk, mida lootsime oma kasuks pöörata.

Kui Mikk esimest korda proovi ilmus, tahtis ta midagi olulist öelda, aga sõnad, kuradid, ei tulnud huultele. Selle asemel kargas ta äkki püsti ja vehkis kätega et – just, just nii, või et – see käib hoopis teisiti.

Tema nii kuulus artikuleeritud kõne väljendus nüüd kummalises karglevas tantsus. Siis võttis tühja kohvitopsi, aga ei teadnud, kuidas termosest kohvi valada saab, mida suhkrutükiga teha ja mis koorekann on.

Kõik see oli groteskne ja hirmus kurb. Ühest sain ma aga tol hetkel suurepäraselt aru, et Mikk sai ise ka aru, mis toimub. Ta vaatas otsa ja muigas, et jah näed, nii ongi. Aga mida aeg edasi, seda kiiremalt ta kosus.

Nädala pärast oli ta sõnavara selge ja mõtted terased. Ja siis jõudis mulle kohale, et kui oluline on inimesele tema normaalne keskkond, see kus ta on viibinud suurema osa oma elust.

Inimene taastub siis, kui ta saab sealt jõudu ja mis peamine usku. Usku, et kõik on veel ees. Kõige hullem on, kui inimeselt võetakse motiiv tegutseda. Ja see käib nii, et piisab vaid suurel hulgal inimestest mõelda, et näh, ei sellest enam asja saa, ja see hakkab mõjuma, kümnete kilomeetrite taha.

Selleks pole vaja ise kohale tulla, pole vaja telefoni ega internetti, see levib valgusest kiiremini. Mul on hea meel, et me olime tol hetkel Mikule abiks, uus käik, ehk tema enda sõnul, minek sisse lükata.

Minekutega Mees

Mikul oli elus palju nii minekuid kui ka tulekuid. Mina nägin ühte. Mul oli õnn istuda Eesti Draamateatri loomenõukogus ühe laua ääres selliste meestega nagu Evald Hermaküla, Mati Unt ja Mikk Mikiver. Mina olin neljas, aga tol ajal mitte veel lavastaja.

Ega seal pikka juttu aetud. Süsteemid olid selged. Iga mees teadis, mis ta teha tahab ja nii ka tehti. Ei toimunud mingit väänamist ühtede või teiste väärtuskriteeriumide alla. See oli tagantjärele vaadates haruldane situatsioon. Nii kujuneski Draamateatri nägu – mitmekihiline, mitmenäoline ja mõtestatud tegevus laval kui ka meedias.

Konkurents oli tugev, aga terve. Tulevikuperspektiivid igal mehel paigas. Ei olnud hõõrumist, sest need kolm olid targad mehed. Aga siis läks sõjaks. Meedias. Postimehes ilmus musta ruudu sees, nagu leinakuulutus, selline sõnum. Ettevaatust Libakõiv. See käis Miku lavastuse kohta. Madis Kõiv – Saja-aastane Sõda. Ja ma ei taipa, miks Mikk seda alla ei neelanud, vaid läks lihtsalt minema. Küsisin Mikult, et miks?

Ta ütles, et pole enam minekut. See mineku jutt oli tal mitme tähendusega. Minek tema tähenduses märkis aga hea hooga edasi tuiskamist.

Head minekut teile, kallid sõbrad

---------------------------------------------------------------------------------

In memoriam

Tõnis Mägi, laulja:

Mikk oli mu parimaid sõpru. Me võisime tunde vestelda – muusikast, kirjandusest

Viimati nägin teda 10. detsembril Võsul, käisin külas. Ta keetis mulle kohvi. Laual oli palju lugemist. Teatritükk, mida ta oleks Draamateatri egiidi all lavastama hakanud – kaks meest, kaks naist Ma vaatasin, mis tal seal laual veel oli – Kruusvall, Liiv, palju raamatuid. Vestlesime kaua, kella kaheni öösel.

See oli mees, kes oskas sind suunata nii, et tundus, nagu oleks ise avanud salapäraseid uksi tundmatutesse maailmadesse. Selline oli ta ka lavastajana. Tark, diskreetne, humoorikas. Jah, humoorikas.

Härrasmees, kelletaolisi sünnib sajandi jooksul üksikuid. Selline inimtüüp, millist pole enam peaaegu alles jäänudki Härrasmees.

Kirglik ja haavatav, oma kaitse ja soomustega – ei võta inimesi ligi. Samas oli ta väga õrn. Ma ei tea, mis sulg see peaks olema, et teda kirjeldada. Puhka rahus, kallis sõber.

Ervin Õunapuu, kunstnik ja kirjanik:

Ma olen täiesti hangunud olekus. Ma lihtsalt ei suuda ega taha [midagi öelda], leinan siin vaikselt omaette. Sellega on kõik öeldud.

Ta möödunud nädalal helistas mulle, rääkisime pikalt tulevasest tööst ja suvest... Tegime plaane....

Margus Kasterpalu, lavastaja ja kriitik:

Ükskord pidas ta kiirrongi kinni. See oli mõni päev enne seda, kui liin päriselt suleti, ja astus peale. Ning sõitis ära. Rohkem ma teda ei näinud. Kordagi.» Nii lausub Naine Jaan Kruusvalli näidendis, mille proovides suvel sagedasti ka Mikiverist ja tema Kruusvalli-lavastustest kõnelesime.

Millegipärast kerkis just see repliik nüüd kuskilt kuklast mu kõrva ja mällu. Küllap otsisin sellele, millest teada olin saanud, põhjendust, mõtlesin seejuures meie asjalike-ajalike tegemiste peale. Teatriaasta peale. Küllap küsisin, kas selles, kuidas meil siin praegu läheb, oli äkki midagi nii valesti, et ta pidi minema just nüüd.

Tean, et see on lapsik, aga kas otsustas ta tõesti minna teele mõni päev enne seda, kui liin päriselt suletakse?

Seal, kus on rongid, seal on elu, kirjutab Kruusvall. Kui rongid enam ei käi... Kui suurimad meie hulgast lahkuvad, jääb sinna, kus nad seisid, vaikus. Ma ei saa olla kindel, et see on kõigest paus. Sest õigeid sõnu on vähe. Ja paljud neist on juba unustatud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.67