Hasartmängumaksuseadus võib päästa mitte ainult hobutotalisaatoriäri, vaid ka kogu hobusekasvastuse kängumisest, kirjutab Indrek S. Einberg Eesti Hobumajandamise Edendamise MTÜst Postimees.ee’le saadetud arvamusloos. Eesti hobumajandust veetakse entusiasmi kidural turjal. Ometi küpseb just praegu hasartmänguseadus. Kui sellest tuleb traditsioone järgiv ja arukas seadus, saab võimalikuks kõige helgem tulevik. Jääb seadus jäigaks, jätkub kõik endiselt ja traavisport hääbub lõplikult. 20. sajandi teine pool on hobustele nende koha kätte näidanud. Ratsaväge kasutati võrdse löögiüksusena viimati 1939. aastal Tuchola (Poola) lahingus. Hobutööjõu armule jäi ühe riigi majandus 10 aastat hiljem, kui Soome maksis Venemaale röövellikku sõjavõlga. Maksis metsaga. Seda metsa vedasid välja 408 797 soome hobust. Võlg sai makstud, sajand poole peale ning pealtnäha kadus põhjus kodustatud hobuse pidamiseks sootumaks. Natuke edevust ja korralik seadusruum Õnneks põeb enamik maailmast edevust. Vähegi arenenud riigid soovivad, et nende sportlased võidavad olümpiamänge, et just nende teadlased avastavad maavälise elu ja just neil on maailma kiireimad hobused. Sõjahaavad lakutud, asuti Euroopa vabades riikides usinalt korrastama kõike, mis käib hobuvõiduajamiste ümber. 1963. aastal nokitsesid inglased valmis oma panustamise seaduse – Act of Gambling. Selle seaduse teisendite ja eeskujude alusel käib sealne hobustele panustamine tänase päevani. Kaks aastat hiljem (1965) korrastasid soomlased oma seadusandlust totalisaatori töö edendamiseks. Sama toimus Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis ja Itaalias. Kogu Euroopa taipas korraga, et totalisaator on ainus majanduslik instrument, mis hoiab hobumajanduse elus. Enamgi veel – see aitab panna hobukarja kasvama, loob jõudsalt töökohti ja kasvatab riigile prisket maksutulu. Isegi rahvaste vangla Nõukogude Liit suhtus hobumajandusse väga tõsiselt. Juba 1920. aastail korrastati vanu hipodroome ja ehitati uusi. Päris korralikult tegeleti aretustööga ja prooviti seda teaduslikule järjele sättida. Kutseõppeasutustesse tekkis spetsiaalne eriala: treener-kutsar (trener-zajesdnik). Muidugi keelati nõukogude riigi kodanikele kõike, mida keelata andis, kuni d˛ässmuusikani välja. Ometi jäid õnnemängudest lubatuks raha ja asjade loterii ning hobutotalisaator. Riigi suhtumist hobumajandusse illustreerib Moskva hipodroomi taastamine. Nimelt põles Moskva hipodroom 1950. aasta kesksuvel maani maha. Uue hipodroomi projekteerimine tehti ülesandeks ei kellelegi vähemale kui Stalini lemmikarhitektile Ivan Zoltovskile. Ja nõnda kogunesid inimesed nädalavahetustel Kiievi ja Permi, Tambovi ja Tallinna, Moskva ja Vorone˛i hipodroomidele. Publik rõkkas, hobused kihutasid, parimatest kutsaritest said tööeesrindlased ja totokassad (toto tähendab argikeeles totalisaatorit – toim) kogusid riigi hobumajanduse edendamiseks raha. Kokkuvõttes olid kõik rahul. 1995 – Eesti hobumajanduse katastroofiaasta Katastroofe on kahte sorti. Ühed on pauguga nagu filmis «Kokkupõrge» (Deep Impact) ja teised säärased vaiksekesed nagu 17. sajandi süüfiliseepideemia. Aga neil on alati oma eellugu ning põhjus. 1995. aastal vastu võetud hasartmänguseadusel on samuti eellugu. Noore Eesti algusaastaist said sellised nagu lubas kirjanik Meri – täis pisaraid, verd ja higi. Kartulikoored sinna sekka ning vahele. Turuväravates vehiti sõrmkübaramängu mängida, igasse keldrisse sigines kasiinoaparaat ja väikeste ajavahemike takka korraldati mingi uus ja ahvatlevam kelmiloterii. Ühesõnaga – õnnemängudega läksid asjad puhta käest. Seadust oli vaja. Seadus saigi tehtud ning 1995. aasta kesksuvel ta rakendus. Kuid oh imet, totalisaator, mis läänemaailma traditsioonis on alati olnud «loteriiseaduse pehmes alas», osutus olevat hoopis kasiinodega üheskoos, ülirangelt reguleeritud seadusruumis. Toimunut võib rahulikult nimetada «vaikseks katastroofiks». Piltliku selgitusena sobiks olukord, kus homme võetakse vastu seadus, mis kohustab ehitama kõiki hooneid nii, et alati on kohustuslikud tuumajaamade ehitamisel ette nähtud normid – olgu siis ehitajal parasjagu käsil koerakuut või pilvelõhkuja. Sellise seaduse tagajärgede ennustamisel ei pea just olema Milton Friedman (majandusteadlane – toim). Selge on see, et ahastava kriginaga peatub kogu ehitustegevus. Sinna-tänna kerkib vaid mõni tuumajaam. Nii ka õnnemängude maailmas. Kasiinod, keda silmas pidades hasartmänguseadus loodi, elavad priskelt. Neid sugeneb juurde. Traavisport ja koos sellega hobutotalisaator, teevad oma viimase hingetõmbe kusagil 2009. aasta keskpaigas. Sadulahobuste maailma jääb endiselt kiratsema üksikute sponsorite, juhuslikke riiklike toetuste ja mõne tuhande harrastusratsaniku rahakotil. Juhul, kui midagi ei muutu. Võidujooks ajaga Tänavu veebruaris jäeti Eestis esimest korda ära traavipäev, sest polnud hobuseid ega kutsareid, keda startidesse jagada. Õigemini olid hobused ja olid kutsarid, kuid nad olid Soomes võistlustel. Sest tänu ideaalilähedasele totoseadusele on Soome traavivõistluse esikoha auhind enamasti 23 000 – 40 000 krooni. Soome suuremad auhinnad ulatuvad 800 000 – 900 000 kroonini. Vastavad summad on Eestis 1200-1500 krooni ja kord suvel 40 000 krooni. Hobune võib ju elada heintest-kaertest. Hobuseomanikule sellest ninaesiseks ei piisa. Mõne nädala eest sai hipodroom kokku vaid nelja stardi jagu traavleid, sest jällegi oli suur hulk hobuseid Soomes. Äsja lahkus Eestist lõplikult üks parimaid treenereid Rita Mestilainen. Veel kaks treenerit mõlgutavad lahkumismõtteid. Nõnda kaugel ollakse detsembris 2007. Ja samal ajal, ning lõpuks ometi, küpseb rahandusministeeriumis uue hasartmänguseaduse kolmas projekt. Esialgu oli selle seaduse rakendumiskuupäevaks määratud tuleva aasta 1. juuli. Nüüd juba 1. jaanuar 2009. Aga kas siis on veel hobuseid, keda starti panna? Uue seaduse uued sätted Keegi ei tea, kas hobumajandus jõuab uue hasartmänguseaduse rakendumise ära oodata, kuid proovida võiks. Esimest korda on seaduse projektis totalisaatorile ette nähtud võimalus panuste vahendamiseks sarnaselt loteriidega. Umbes sellisel alusel, mis lubab Keno-loto pileti osta R-Kioskis, peaks uue seaduse raames saama lunastada ka totalisaatori pileti. Esmakordselt on lubatav panuste vahendamine välismaale ning on taganetud nõudest, et hobutotalisaatorit võib korraldada vaid ropprikas (aktsiakapitaliga 1 miljon eurot) äriühing. Paraku on projekti jäänud veel arusaamatu nõue totalisaatori korraldamise aadressi suhtes. Loteriil see nõue puudub. Loteriid polegi justkui võimalik mingi aadressi külge siduda. Ja tegelikult pole ka totalisaatorit võimalik aadressi külge siduda. Seda tunnistas eelmine rahandusminister Aivar Sõerd: «...hasartmänguseaduses on jäänud määratlemata toto korraldamise koht». Muidugi on jäänud, sest seda ei saagi selgelt määratleda. Ja võib rahulikult ennustada, et kui nõutakse midagi, mida ei saa kirjeldada, on varsti segadusi oodata. Projekti on jäänud ka range vanusepiirang. Totopileti võib osta vaid 21-aastane või vanem isik. Ajal, mil viinapudeli omanikus võib saada 18-aastane, tundub selline vanusepiirang totalisaatori puhul vähemalt silmakirjalikuna. Kuna uue seaduse mõte on alles projektifaasis, tuleb loota parimat. Ehk muutub totalisaator lõpuks siiski mängupõhiseks. Koos teiste muudatustega ootavad Eesti hobumajandust sel puhul hoopis uued võimalused Hobumajandus mõistliku totoseaduse rakendumisel Soomlastel on tänavu kaks tähtsat juubelit – riik saab neil 90 ja soome hobune 100 aastat vanaks. Oleme soomlastega sarnased nii mentaliteedilt kui ilmastikult. Küllap on oma tulevikku prognoosides mõistlik just soomlasi jälgida. Alates ammusest Helsingi Põhjasadama jääl peetud traavivõistlusest (1928), kus esmakordselt võis ka panuseid teha, on soomlased oma totoseadusi üha hobusõbralikumaks nokitsenud. Viimane suurem seadusemuudatus tehti 1965. aastal ja selle tulemusel on soomlaste hobumajandus praegu õige õitsval järjel. Kogu Soome hobukarja hirm ja arm on Hippos RY. Tema suunab ja jaotab totokasumeid, rahastab tööd laste ja noortega, korraldab võistlusi ja palju muud. Just mõne päeva eest avalikustas Hippose tütarettevõte Finntoto oma lõppeva aasta tulemused. 11 kuuga kujunes Finntoto kogukäibeks 190,9 miljonit eurot (ligi 3 miljardit krooni) . Finntoto jätab sellest summast endale keskmiselt 24 protsenti. Seega tõi lõppev aasta Soome hobumajandusele umbes 45,8 miljonit eurot ehk 714 miljonit Eesti krooni. Nõnda on üsna loomulik, et Soomes on 21 aastaringselt töötavat hipodroomi, 43 kõrgelt makstud ametnikku, kelle ainus ülesanne on laste- ja noorsootöö. Soome maatõugu hobuste karja suuruseks loetakse praegu 19 500 pead ning 1000 elaniku kohta on üle 12 hobuse (Eestis alla kolme). Teiste numbritega, aga samades proportsioonides on see Eestiski võimalik. Loomulikult vaid siis, kui rakendub mõistlik hasartmänguseadus. |
