| Seda küsimust ei saa kaugemale tõugata ega olematuks vaikida: nimelt, miks eesti mehed enam eesti naistele ei kõlba? Ajakirjandus, elu peegeldaja, toob selle valusa küsimuse otse koju kätte. Marie Claire’i avanumbri esikaas kuulutab: «Armus Aafrikas masaisse: eestlanna erakordne saatus». Ajakiri Naised lisab: «Eestlanna abiellus jaapani kombel». Varem olid väljaande kaant ehtinud laused «Eesti kaunitari unelmatepulm Itaalia lossis» (mõistagi itaallasega) ja «Eesti naine leidis Indiast mehe».Kroonika teatab kaanel: «Rahutu tuhkatriinu Mari-Leen leidis unistuste printsi». Loos selgub, et Hollandist. Sealt on pärit ka noorpoliitik Maria Savisaare väljavalitu, kellega ta abiellus hiljuti Sri Lankal. Eesti Naine aga avaldab «Nooriku päevaraamatu», kus vabakutseline ajakirjanik Anna-Maria Penu pihib värvikalt oma abiellumisest. Hispaanlasega. Jah, meedial on kombeks värve lisada ja üksikjuhtumeid suureks puhuda. Äkki on siiski tegemist illusiooniga, sest need naised, kelle välismaalasele minekust juttu, on olnud kas väikest viisi tuntud või leidnud mehe eksootilisest paigast? Petlikud arvud Et mitte meedialõksu komistada, saatsin toimetuses kolleegidele küsimuse, kui palju teavad nad oma lähi- ja tutvuskonnast naisi, kes muumaalasele mehele läinud. Kaks kaastöötajat teadsid tervelt kümmet. Võrdluseks uurisin, kui palju teatakse eesti mehi, kes välismaalt naise leidnud. Tuli välja, et ligi viis korda vähem. Üks toimetaja märkis, et tema 16 klassiõest elab välismaalasega viis, 17 klassivennast mitte keegi. Aga ka see ei tõesta skeptikuile veel midagi, ega ju? Paluks fakte, eks ole! Teadus meid siin ei aita. Ei Tartu ega Tallinna Ülikoolis ole eesti naiste välismaalasega abiellumist uuritud. Infot pole ka sotsiaalministeeriumil. Statistikaametil, nagu tunnistab Ülle Valgma rahvastikustatistika talitusest, leidub üksnes Eestis sõlmitud abielude andmeid. Neist ilmneb, justkui poleks midagi muutunud. Eestlannade abiellumine eestlastega on sel sajandil vaid sagenenud. Tõsi, üha rohkem eesti naisi abiellub venelastega, kuid muude rahvuste esindajatega naitumiste arv on niivõrd tühine, et selle põhjal trendide väljatoomine oleks petlik. Ent statistika ei kajasta vähimalgi määral neid abiellumisi ja kooselusid, mis jäävad teisele poole Eesti piire. Ja see tähendab, et tuleb hakata omal käel Euroopas jälgi ajama. Kus on mehed? Alustame Skandinaaviast. Marika Jahilo, Eesti diplomaadi abikaasa, mäletab Oslo piirkonnast vähemalt kümmet eesti naist, kes on norralasega abielus. Ta pakub, et üle Norra võiks neid olla vähemalt poolsada, kui mitte sada. Mu vend, kes töötab Rootsis arstina, teab Göteborgi ümbruses seitset paari, kus Eestist pärit naine on abielus rootslasega. Ja ei ühtki paari, kus Eestist tulnud mees oleks abiellunud rootslannaga. Aga enne kui maandume Saksamaale, kus sealse kogukonna esindajate sõnul leidub viimati Eestist tulnuid ligi 4000, heitkem korraks pilk Itaaliasse. Seal abiellus ühe Postimehe töötaja lähisugulane suurest armastusest 5 cm lühema ja 13 aastat vanema itaalia mehega ning seadis end sisse tundmatus Vasto linnakeses Aadria mere ääres. Aga tal vedas: sealsamas leidis ta veel kaks itaallasega naitunud eestlannat. (Tõsi, üks neist jõudis juba lahutada ja teisel on koduse elu tõttu depressioon.) Poolteist kümnendit Saksamaal elanud Maarika Remmert, kes töötab pangas nõunikuna, teab Düsseldorfi ümbruses Põhja-Rein-Vestfaali liidumaal üle neljakümne noore eesti naise, kes on pere sinna loonud. Peresid, kus mees oleks eestlane ja naine Saksamaalt pärit, pole ta kordagi kohanud. Kristi Schmidt, kes tutvus oma tulevase saksa mehega kirikukooris, kus käis Hamburgis arstiks õppides laulmas, tunnistab, et Bonni eestlaste kokkutulekul osales viimati 15 peret, kus eranditult kõik naised olid eestlased ja mehed sakslased. Mare Rahkema, Kölni Eesti Rahvuskoondise esinaine, kinnitab, et kõik eesti naised, kes seal pere loonud, on seda teinud mitte-eestlasega. Paljudel juhtudel ka mitte-sakslasega, lisab ta. Rahkema ise on erand: tema eestlasest abikaasa Mart ehitab ja müüb seal lasereid. Veel üks Saksamaa eestlanna, kes eelistas delikaatset teemat arutades jääda anonüümseks, teab vähemalt veerandsada eesti naist, kes abielus välismaalasega, sealhulgas Aafrika, Iraani, Türgi ja Albaania päritolu mehega. Ta tunneb vaid ühte paari, kus mees on eestlane ja naine sakslane, kuid nemad elavad Eestis. Kirglik teema
Arvestades eesti tublide ja kaunite naiste niivõrd massilist naitumist võõramaalastega, pole ime, et teema kütab kirgi. Anna-Maria Penu, kes kirjutas Eesti Naises oma meheleminekust hispaanlasest tsiviilinsenerile Ernesto Pérez Bonaviale, pidi taluma süüdistusi, miks jälle üks kena, õrn, habras, üdini hea eesti piiga läks mehele kurjale, koledale, tigedale väljamaalasele. «Anna-Maria on ju ilus ja tore tüdruk, kas ta siis tõesti endale Eestist meest ei leidnud?» kostis alles hiljuti üks küsimus tema kõrvu. Aga miks ei leia paljud eesti naised endale enam eesti meest? Küllap sotsiaalteadlased teavad, võiks arvata. Aga võtke näpust – ei tea. Nii nagu puudub eesti naiste välismaal abiellumise statistika, nõnda pole ka ükski teadlane eesti naiste otsuste tagamaid uurinud. Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi dotsent Dagmar Kutsar veab rändekäitumise uurijaile viidates siiski paralleeli, et ilmselt nii, nagu tööstuse tekkides liikusid noored naised maalt linna kergemale tööle, abiellusid seal ja isakoju tagasi ei läinud, liigutakse nüüd samamoodi, töö ja hariduse järele Eestist välja. Elu näitab, et Kutsari oletusel on jumet. Näiteks Göteborgi segapaarides on pooled eestlannad alustanud lapsehoidjana ja leidnud siis kallima. Üks Postimehe töötaja viitas oma vestlusele Brüsselis töötava rahvuslikult meelestatud noore naisega, kes kurtis, et parimas meheleminekueas noored naised lähevad euroliitu tööle – ja pakkus, et eesti meeste-naiste suhe ELi struktuurides on 1:10 või isegi hullem –, kus neil pole seetõttu muid mehi peale välismaalaste leida. Niisiis, eesti naiste «ärahüppamise» põhjus on piiride avanemine. «Eestlannad ei pelga õppida välismaal, end täiendada, reisida või pisut ilma vaadata ja kusagil naaberriigis töötada,» räägib Penu. «Ja on loogiline, et maailmas ringi reisides on tunduvalt suurem tõenäosus tutvuda mitte-eestlase kui eestlasega.» Vastus presidendile Ent liiga lihtne on kogu vastutus ühinenud Euroopa kraesse lükata. Kuulake, mida ütles Maarika Remmert 2003. aasta suvel president Lennart Merile, kes temalt Düsseldorfis päris, miks ta on abiellunud sakslasega. Remmert pahvatas: «Mis parata, kui eesti mehed nii kaua ootavad.» Tolles spontaanses vastuses peitus kibe tõde, tuleb välja Postimehe usutlusist eestlannadega, kes välismaal pereõnne leidnud. Eesti naistel, kel elukogemus välismaa meestega, ei ole arvamus eesti meestest just parimate killast. Eesti mehi huvitavad peamiselt vaid töö, karjäär ja raha, nendivad eesti naised, ning alles teises järjekorras tuleb perekond. Samuti heidavad eesti naised eesti meestele ette tuimust ja vähest romantilisust ning kiidavad välismaa meeste hoolivust ja tähelepanelikkust. «Mulle tundub,» lisab ajakirjanik Epp Petrone, kes abielus ameeriklasega, «et lääne mehed on keskmisest eesti mehest rohkem abiks kodutöödes ja lapsekasvatamisel». Ent eesti naised, erinevalt eesti meestest, lausa kiirgavad plussidest. Triin England, kes on sakslasega olnud abielus kolm aastat, edastab oma mehe seisukoha: «Tema arvates on eesti naised loomulikud, ilusad ning koduhoidjad, mitte nii karjääriteadlikud kui saksa naised.» Mare Rahkema jällegi märgib: «Eesti naine on loov, saab hakkama erinevates elusituatsioonides. Ütleks, et vintske.» Teda toetab Kristi Schmidt: «Arvatavasti oleme harjunud tagasihoidlike tingimustega ja oleme edasipüüdlikud, ei nõua kohe suurt luksust ja oleme valmis kõvasti tööd tegema.» Seega siis pole põhjus, miks eesti naised kiikavad piiri taha, vaid selles, et Eestis leidub mehi vähem kui naisi, vaid pigem selles, et väheste meeste seas on kõlblikke vähe – kas nii? Ju vist. «Kui ma oleks Eestis sama hooliva ja pereteadliku mehe leidnud, poleks ma välismaale läinud,» kinnitab England. «Elada on parem ikka Eestis.» Midagi peab sellest kõigest ju järeldama. Mida siis? «Ma võin valesti mõelda,» sõnab Maarika Remmert, «kuid kaldun arvama, et kui eesti mehed oma mõtlemist ja suhtumist ei muuda, siis leiavad eesti naised ka edaspidi kiiremini endale mitte-eestlasest partneri.» Eesti meeste miinused • Kardavad edukat, pealehakkajat ja aktiivset naist. • Tuimad emotsioonide ja tunnete väljanäitamisel. • Esimesel kohal on töö ja karjäär, alles siis tuleb perekond. • Elatakse peamiselt selleks, et raha teenida. • Neid huvitab ja köidab üksnes naise välimus. • Aeglased ja räägivad vähe (naine armastab kõrvadega!). • Liiga domineerivad: istuvad naisele liiga tugevasti «pähe». Välismaa meeste plussid • Huvituvad naisest, on hoolivad, tähelepanelikud. • Perekesksed, tegelevad rohkem lastega. • Oskavad olla romantilised. • On vähem armukadedad. • Panevad majapidamises rohkem käsi külge. • Hindavad eesti naiste lastekasvatamise, koka- ja käsitööoskusi. • Ei karda naist, kes töötab temast tähtsamal ja paremal kohal ning teenib temast rohkem. • Oskavad pidu pidada ega joo «pilti» eest ära. Allikas: Priit Pulleritsu intervjuust välismaal elavate eesti naistega |
