Ilukirjandus, väljamõeldistega tegelev, on reaalses elus tarbetu, kuid selle tarbetuses ilukirjanduse väärtus seisnebki.

Eelmise nädalal avaldas The Observer ameerika kirjaniku Paul Austeri Hispaania nimeka kirjanduspreemia, Astuuria printsi auhinna kättesaamisel peetud kõne.

Auster leiab, et kirjanduse naudingulisus tuleneb jutustamis- ja jutukuulamisvajadusest, mille osaks on kontakt autori ja lugeja vahel. Film ega televisioon ei asenda raamatut, sest ilukirjandus koht, kus kaks võõrast inimest lähedastena kohtuda saavad. Selle kohtumise taustal ei ole raamatute läbimüük oluline näitaja, tähtis on side lugejaga.

Kuigi Austeri seisukohale, et kirjanduse moraalsemaks või mõistvamaks muutev mõju on erand, võib leida alternatiivseid arvamusi (meenutagem Aristotelese katarsise mõistet), on sel praktilistele väärtustele orienteeritud maailmas oma väärtus: praktilise eesmärgi puudumine ei tähenda, et tegu oleks ajaraiskamisega, pigem vastupidi.

Austeri kõnes on mõned suhtumuslikud seisukohad, mida ilukirjandusest kõneledes vahel hea meelde tuletada on.

Rääkides lugemuse langusest, sisaldavad pakutud lahendused (kirjanduse populariseerimine või lugeja kasvatamine) kõrvaleeldusena sunduslikkust. Kuigi naudingupõhine lähenemine ise sunduseks muutuda võib (piisab, kui meenutada Slavoj Žižeki käsitlust Läänt valitsevast käsust – «Naudi!»), näib suhtumine lugemisse kui naudingulisse tegevusse selle olemusele omasem.

Teiseks, ilukirjanduse puhul võiks loobuda ratsionaalset eesmärgipärasust soosivast lähenemisviisist. Kas ei ole lugemuse languse üheks põhjuseks erinevuse kadumine lugemise ja informatsiooni otsimise vahel? Protsessilistele toimingutele eesmärgipärasuse nurga alt lähenedes kaotavad esimesed oma tähenduse. Ja kolmandaks – Auster ei tõmba paralleele raamatu headuse ja müügiedu vahel. Kvantitatiivse skaala asemel keskendub Auster lugejale.

Austeri ütluses «Ma ei tea, miks ma kirjutan. Kui ma teaks, siis ilmselt ma ei tunneks vajadust seda teha» on ilukirjanduse paradoks, mis hoiab erinevust mõõdetava eesmärksuse ja inimesekeskse protsessi vahel. Selle erinevuse hoidmine, ehk see ongi ilukirjanduse väärtus?