Kui tuleb kurat kiusama, siis viska tindipotiga
Nii ütles Martin Luterus, kui oli usupuhastus.
(sajanditagune vemmalvärss)

Oleme harjunud 10. novembrit pidama mardipäevaks ja las ta siis olla, ehkki norides võiks väita, et 10. november ei ole mitte mardipäev, vaid Martin Lutheri sünnipäev, mardipäev aga on 11. novembril.

Nagu teada, sai Lutherist usupuhastaja, kelle õpetused pöörasid kristliku maailma pea peale. Muu hulgas hakkas Lutheri õpetus vastu pühakutekultusele, vähemalt selle 16. sajandi vormis. Kõikjal Euroopas, eriti maapiirkondades, olid pühakud saavutanud enam-vähem iseseisvate jumaluste positsiooni, keda teenides ja kellele ohverdades inimesed Kristusele ega lunastusele enam eriti ei mõelnud.

Luther seevastu oli veendunud, et hingeõndsust taotlev inimene ei pea mitte mehaaniliselt usukombeid täitma, näiteks puust pühakuju järel ümber kiriku sammuma, vaid palvetades ja mõtiskledes otsima sisemist ühendust Jumalaga. Lutheri õpetuse tuumaks on idee, et inimene saab õndsaks usu kaudu. Mitte põlvitamise, risti ettelöömise, paastumise, ohverdamise ega ladinakeelse palvepomina, vaid just usu abil.

Niisiis jäeti pühakutepäevad Lutheri õpetuse omaks võtnud maades ametlikust ja rõhutatud tähelepanust ilma. Neid just ei keelatud ja nad trükiti ka kalendritesse, kuid nende tähtsus vähenes järsult.

Seevastu ilmus luterlikesse kalendreisse Püha Martinuse mälestuspäeva ette doktor Martin Lutheruse sünnipäev. Ning saatuse iroonia – see tähtpäev ei tõrjunud katoliiklikku tähtpäeva mitte välja, vaid võttis selle koha üle. Pühakutekultuse eitajast sai peaaegu et pühak.

Tänapäeval öeldakse lühidalt, et on kaks mardipäeva – luterlik 10. novembril, katoliiklik 11. novembril. Kõige rohkem võidavad sellest lapsed: neil on hea põhjus joosta marti nii 9. kui 10. novembri õhtul – mõlemad on mardilaupäevad.

Luterlaste seas levis sajandite jooksul arvamus, et mardipäev kui selline ongi Martin Lutheri auks kehtestatud. Seda aitas üleval hoida huvitav kokkusattumus. Nimelt on mardipäeva juba ammustest aegadest pandud paari kadripäevaga 25. novembril.

Ka eesti rahvapärimuses on nende paarisolek ilmne: mõlema eelõhtul joosti santi, keskendudes esimesel korral mehelikule algele ja põlluga seotud muredele, teisel korral naiselikule algele ja karjaga seonduvale. Ilmaennustusedki sidusid nad ühte, juhindudes tavaliselt vastandlikkuse printsiibist: kui mardipäeval nii, siis kadripäeval naa, et «kui mart matab, siis kadri kuseb», see tähendab, et kui mardipäeval on lumi, siis kadripäeval vihm.

Mis on sel kõigel pistmist Martin Lutheriga? Aga niipalju, et Lutheri naise nimi oli Katharina von Bora. Nende abielu ei olnud kaugeltki tavaline, üks tuhandeist, vaid üleeuroopalise tähtsusega sündmus.

Mitte et Luhter olnuks mõni troonipärija. Ei, ta oli tavalisest perest pärit mees, kuid ta oli munk ja ametisse pühitsetud preester. Teatavasti keelas roomakatoliku kirik siis ja keelab tänase päevani vaimulikel abielluda.

Et Luther seda siiski tegi, tulenes kõigest muust. 1517. aasta 31. oktoobril oli ta Wittenbergis esitanud oma kuulsad 95 teesi, milles ta taunis katoliku kiriku praktika mitut aspekti, eriti teravalt patukustutuskirjade ehk indulgentside avalikku müümist. Seda sündmust loetakse usupuhastuse ehk reformatsiooni alguseks. Vaieldavaks jääb, kas ta ikka naelutas nad Wittenbergi lossikabeli uksele või mitte.

Katoliku kirikut oli varemgi püütud reformida. Eriti kuulus ja traagiline oli Jan Husi katse sadakond aastat varem. Kuid seekord olid olud reformijaile soodsamad.

Esiteks oli küüniline äritsemine Kristuse kannatustega (patukustutuskirjad) tekitanud vastuseisu või vähemalt ebalust paljudes vaimulikes. Teiseks häiris kirikuvürstide rikkus ning mõjukus mitut ilmalikku valitsejat. Nii sai võimalikuks, et kui Luther Roomaga lõplikult tülli läks ja 1521. aastal ristirahva hulgast välja visati, siis ei läinud ta mitte tuleriidale, vaid leidis endale võimsaid kaitsjaid.

Luther veetis aasta Wartburgi kindluses, kus turistidele näidatakse tänini uhkusega üht käimlat – just seal olevat kõhukinnisuse all kannatavat Lutherit tabanud ühekorraga kehaline ja vaimne vabanemine. Vaimse vabanemise avalduseks oli arusaam, et inimene saab õndsaks usu abil.

Olles paavsti poolt kirikust välja visatud, ei olnud Lutheril enam palju kaotada. Ta võis julgelt rünnata katoliku kiriku ja dogmaatika mis tahes alustala või nurgakivi. Näiteks kuulutas ta tsölibaadi ehk abiellumiskeelu mõttetuseks ja «vabastas vangistusest» hulga nunni. Ühe neist kosis ta endale naiseks.

See oligi Katharina, kellega Luther ametlikult 1525. aastal abiellus ja kellega tal oli kolm poega ning kolm tütart. Lutheri järeltulijate otsene meesliin hääbus 1759. aastal, kuid naisliini pidi järeltulijaid on arvukalt veel tänapäevalgi.

Luther ei olnud malbelt naeratav ja laste päid silitav rändjutlustaja nagu püha Franciscus, vaid kirgliku ja ägeda loomuga mees, kes võis välja paisata väga raskeid sõnu. Või koguni tindipoti haarata ja sellega virutada, kui talle tundus, et Saatan ise on teda kiusama tulnud.

Kuid Luther ise leidis, et inimene peabki elama täisvereliselt: kui teeb pattu, siis olgu patt tõeline, sest vaid tõeline patu eest saab taotleda tõelist andeksandi. Patusta päriselt, siis saad andeks päriselt, kõlas Lutheri loogika. Muidugi ei tule seda mõista patutegemisele õhutamisena.

Kuid mõni Lutheri õpetussõna võis tahtmatult patule õhutada. Umbes nii võiks suhtuda tema tavatult teravatesse väljaütlemistesse juutide aadressil, mille natsid hiljem tänulikult üles korjasid. See on kõige piinlikum osa Lutheri pärandist. Siiski on märgitud, et Luther vihkas pigem juudiusulisi kui juute, kuid talle ei valmistanud mingit raskust tunnistada, et Jeesus oli juut.

Teatavate ajalooliste isikute kohta on kasutatud väljendit «usuliselt andekas». Kahtlemata kuulub Luther sellesse ritta, nagu ka prohvet Muhamed või Assisi Franciscus, Jeesusest rääkimata. Ning nagu selliste inimeste puhul reegliks, ei ole temagi õpetussõnad vabad (näilistest?) vastuoludest ega hämaratest kohtadest, mida tuleb mõista pigem südame kui peaga.

Huvitav oli Lutheri seisukoht armulaua suhtes. Katoliiklik doktriin seletas, et riituse käigus muutub armulaualeib päriselt Kristuse ihuks ja vein tema vereks.

Tunnistagem, et seda on väga raske sõna-sõnalt võtta. Seepärast pakkus Luther välja seletuse, et Kristuse ihu ja veri on armulauatalituse ajal leivas ja veinis «kohal» – et näiteks vein on ühekorraga vein ja veri. Mitte nende segu, vaid mõlemat, nii nagu Jeesus Kristus oli ühekorraga Jumal ja inimene, mis ometigi peaks teineteist välistama.

Armulaua asjus pole erinevad protestantlikud õpetused muide tänini üksmeelele jõudnud. Väga paljude jaoks on oblaat ja vein siiski vaid Kristuse ihu ja vere sümbolid.

Eestlased on teatavasti luterlik rahvas. Mitte selles mõttes, et kõik oleksime luterlikku evangeelset usku (rahunege, Õunapuu ja Kivirähk), vaid selles mõttes, et meie kollektiivne kultuuriväli on luterliku värvinguga. Kuskil kumab loodususund, selle peale kasvas keskaja jooksul katoliiklus ning viimase võõpas uusajal üle luterlus.

Katoliikluse ja luterluse vastuseis avaldus eriti teravalt Poola ja Rootsi võitlustes 17. sajandi alguskümnendeil. On teateid, et näiteks Tartu eestlased jäid ka Poola valitsuse all kindlaks luterlusele, samas olla talupojad eelistanud katoliiklust. Väidetavasti tuletasid nad Lutherusest sõna «lontrus».

On veel palju Lutheriga seotut, millest jäi kõnelemata. Näiteks laul «Üks kindel linn ja varjupaik». Või piibli tõlkimine ja saksa kirjakeele loomine. Või eesti kirjakeele sünd ning meie rahva varane lugemisoskus.

Meeldib ta meile või mitte – üks tähtis mees ta ikka oli.