Millised Tallinna Ülikooli asutamisega seotud küsimused on teie meelest vastuseta? Ene Ergma näiteks on tunnistanud, et tema ei tea siiani, millist ülikooli Tallinna tehakse?

Keegi ei tea. Seadusemuudatuse seletuskirja järgi nimetatakse pedagoogikaülikool Tallinna Ülikooliks. Aga mis on järgmised sammud? Miks on sellega nii kiire?

Ehk seepärast, et mõned huvirühmad süüdistavad ministeeriumi venitamises?

Järelikult tegeleme pinnavirvendusega ja siit algavad probleemid. Lehes öeldakse, et Tartu Ülikool on Tallinna Ülikooli vastu, mis tähendaks, et oleme vastu sellele, et Tallinnas kontsentreeruks akadeemiline õpe. Me pole kunagi vastu olnud.

Küll aga on väga selge vastuseis Tallinna Ülikoolile pürgimuste pärast, mis selle nime taga olla võiksid.

Peeter Normak (pedagoogikaülikooli prorektor – J.S.) ütles selgelt välja: kaks kolmandikku SKPst on Tallinnas ja Tallinnas peab olema ka vastavas mahus kõrgharidus ja teadus. Seda ütles ka Tõnis Palts linnapea ametisse astudes. See ongi ambitsioon, mida hakatakse realiseerima. Seni polnud seda kusagil kirjas.

Ambitsioonid on olnud alati, eriti pealinnal, kelle käes on võim ja raha.

Mida õigupoolest Tartu Ülikool pelgab? Ühtpidi tervitatakse koostöö süvenemist Tallinnas, teistpidi öeldakse: oodake, poisid, ärge veel tehke.

Kujutlegem, et peate kingapoodi. Siis tuleb samasse linna kingsepp ja ütleb, et tahab hakata kingi parandama. Kingapoodnik mõtleb: kui ta hakkab kingi parandama, läheb minu müük kehvemaks. Aga see ei ole nii suur asi, omavahel saab kokku leppida, et üks müüb kingi ja teine parandab. Sümbiootiline koostöö on võimalik.

Kui aga kingsepp nimetab oma ettevõtmise ka kingapoeks, siis tekib küsimus, mis see ikkagi on. Ta määratleb end samasse ruumi, aga koostöö alus puudub. Ses mõttes on nime ambitsioon oluline.

Tänases seisus on Tartu Ülikool ja pedagoogikaülikool täiesti erinevad õppeasutused. Kui kahel nii erineval asutusel on sama silt, siis tekib põhimõtteline konflikt.

Kas teil on hirm, et sama kaubamärk teises linnas võtab ülikoolilt sära?

Loomulikult. Kui valad õlut ja veini kokku, siis tulemus võib olla lihtsalt õudne.

Meil on 47 kõrgkooli ja kohati on jäetud mulje, et ülikool muretseb asjata – kõik on ju olemas.

Kui aga võrdleme infrastruktuuri Turu või Uppsala ülikooli omaga, siis me umbes teame, kui palju laboripindu ja loengusaale oleks vaja, kui on üle 15 000 üliõpilase.

Rahvusvahelises võrdluses on Tartu Ülikooli seis nutune. Kui tekib Eesti-sisene konkurents, peaks riik jagama niigi nappi raha võrdselt. See aga tähendab, et Euroopas nähtavat ülikooli meil ei tulegi.

Kui Eesti riik ütleb, et rahvusvaheline konkurents pole tähtis, tähtis on Eesti-sisene konkurents, langeb mul ses mõttes kivi südamelt, et sama palga saan siis viis korda väiksema töö eest. Eesti parima ülikooli nimel piisaks töö tegemisest ühel päeval nädalas.

On see vaid ülikooli võitlus või on tartlastel põhjust oma ülikooli pärast muretseda?

Tartule on ülikool muidugi oluline. Tartumaa arengukavas on näha, mis rolli ülikool inimeste teadvuses mängib. Aga mina ei hakkaks võitlema, ei Tartu Ülikooli ega linna eest. See ei ole piisavalt väärikas ülesanne, see ei ole põhjus, miks ma 1992. aastal jäin Eestisse.

Ma jäin, sest uskusin, et inimestel on siin potentsiaali. Eesti ja Tartu Ülikool on teaduslikus mõttes nähtavamad kui tosin aastat tagasi. Olen sellesse uskunud ja väga paljud inimesed on sellesse panuse andnud.

Kui rahvusvahelisele nähtavusele suunatud energia tuleb pöörata Eestisse, kui see on Eesti riigile oluline, siis leitagu teised sõjamehed, minu jaoks mõte kaob. Ma ei kavatse kulutada oma energiat Tartu ja Tallinna vastasseisu peale.

Küll aga tahaksin väga selgelt öelda, et see on Eesti riigi otsus, mis puudutab Eesti akadeemilist staatust.

Kui kiiresti võib Tallinna Ülikooli mõju end Tartus tunda anda?

Statistiliselt olukord lähikümnendil ei muutu, kuid kümned olulised isikud, kes täna investeerivad Tartusse, hakkavad otsima muid kohti.

Kui riik, kuhu oled investeerinud, võtab täna vastu ebasoodsad seadused, ega sa siis homme tehast kinni pane. See võib töötada veel 20 aastat, aga sinna ei tehta investeeringuid, sealt hakatakse ainult kasumit välja võtma. Statistiliselt võib tehas endiselt olla riigi parim ettevõte, väga tähtis asutus.

Kui luuakse Tallinna Ülikool, võib Eesti riigi parim ülikool olla Tartus veel paarkümmend, võibolla viiskümmend aastat. Sisuline probleem tekib aga kohe, sest see otsus on signaal: Tartu Ülikooli ei ole mõtet investeerida. Ükski mõistlik inimene ei nõustu sellega, et 1,4-miljoniline riik peab üleval kahte suurt ülikooli.

Lõpuks läheb minema noorte tipp. Mitte Tartust Tallinna – nad lähevad välismaale. Just see kümnendik, kellele on tähtis kvaliteet. Mina olen mures just selle kümnendiku pärast, sest nende hulgast tulevad ka tulevased teadlased.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33