Kiivitaja

Vaieldamatult on Vavilov tippklarnetist, kes ette kandnud põnevat Eesti ja muu ilma nüüdismuusikat, klassikast kõnelemata. Kodus pole tal aga ühtegi klarnetiplaati – mängivad liiga mustalt, leiab ta.

Muusikaakadeemias juhatab mees orkestriklassi – õpetab pillimängijaist tudengeid orkestris istuma- astuma ja dirigendile vastu seisma. Kontserdilavadel rokkis aastaid ka kidramehena ning olulise osa tema päevakavast moodustab sport, täpsemalt poks. Üheksa- aastase tütre ja viiese poja isa, kes dirigendiametiga paratamatult kaasnevat üksindust normaalseks peab.

Praegune ERSO teine dirigent Vavilov juhatanud rahvusvahelise heliloojate rostrumi võidulugu, Helena Tulve «Sula». Esinemisi pakutakse talle rohkem, kui laval seista jõuaks. Vavilov usub, et muusikaliselt Jumalale kõige lähemal seisab Bach, aga kõige musikaalsem inimene maamunal on George Michael.

Ta otsib kõiges ilu ja selgust, püüdleb täiuslikkuse poole. «Ma ei pea ennast üliandekaks, küll aga olen ülimalt töökas. Saatus on mu vastu helde olnud ja kõik tulnud õigel ajal,» nendib ta.

Milline on hea muusika?

Hea muusika on selline, mis on üles kirjutatav ja meelde jäetav. Et lähed koju, ja see heliseb su peas edasi. Mulle on sisse jäänud harjumus kõike kohe noodistada, või klaveril järele mängida.
Selgus peab olema – muusika juures on see kõige tähtsam. Et saalis istuv muusikalise haridusega inimene oleks võimeline seda üles kirjutama. Dirigendist sõltub väga palju, et lugu kõlaks nii nagu ta kirjas on.

Ja ei mingit improviseerimist, interpreteerimist ja tahtmist teha sellest üks hoopis teine lugu?

Ei! (vastvaidlemist mittesallival toonil). Iga lugu on juba suure väärtusega asi iseeneses. Kui kõike teisiti teha, ei kõla enam Bruckner või Brahms, vaid kõlab dirigent. See pole hea.
Sa ei pea otsima teosest kohti, mida saaks mitut moodi lahendada – pead ikka lahendama asjad nii, nagu helilooja tahtis.
Kui räägime ikka väärt muusikast, on see reeglina millestki kõrgemast inspireeritud, seda minusugune madal inimene muuta ei tohi. Minu ülesanne on panna partituur ilusasti ja emotsionaalselt kõlama.


Missugused teosed teile südamelähedased on?

Mind huvitavad sellised suured sümfoonilised teosed, kus on ikka dirigenti vaja. Nüüdismuusikas võib küll suur orkester laval olla, ent saab kõlalise resultaadi kätte märksa lihtsamalt ning dirigenti ka pole vaja. Tarvis läheb ühte süntesaatorimängijat, löökpillimängijat, korralikku võimendust, normaalset sämplerit ja tarka inimest puldi taha. Nüüdismuusikat lihtsalt peab mängima, kuna see peegeldab tänapäeva maailma. Tehniliselt on seda raske esitada, kuigi aeg-ajalt on hea mängida oma võimete piiril.
Korralikul teosel peab aga olema korralik kulminatsioon, mingi noot mingil ajahetkel kõige vaiksem ning mingi noot kõige tugevam.
Iga muusika mõjub, emotsioonita muusikat pole olemas. Emotsioonita muusika kannab tülgastuse pitserit.

Armastate te muusikat?

Öelda, et ma armastan muusikat, tähendaks, et lähen lavale ja hakkan seal vahutama (muigab). Tegelikult on dirigenti vaja selleks, et ta looks kaosest korra. Ning kui laval on sada inimest, peab dirigent mõtestama nende saja inimese töö. Ja neid inimesi, kes seda suudavad, on väga vähe.

Suudate teie seda teha?

Sõltub enda ettevalmistusest; palju aega on. Ideaalis loed teose läbi, mõtled, loed veelkord, mängid keerulised kohad klaveri taga läbi. Partituuri lugemine võtab lihtsalt väga palju aega ja see töö ei saa kunagi otsa. Kuni sa lavale läinud pole, ei saa ka teos päris valmis.

Kuidas orkester enda keskelt välja kasvanud dirigenti suhtub?

Sõltub repertuaarist ja mängijate ettevalmistusest. Kõige elementaarsem on see, et mängija ütleb: ma ei saa aru, mida dirigent teeb.
Paljud mängijad ei oska ka dirigendi kätt vaadata. Meil on nii, et orkester tunnetab, millal on õige aeg mängima hakata ning ei hakata mängima dirigendi viipe peale. Kusagil mujal ei mängita nii hilinenult, et lööd löögi ära ja alles tüki aja pärast tuleb heli. See tuleb sellest, et inimesi pole õpetatud dirigendi käest aru saama.
Aga mind ikkagi huvitab, mida orkester ühest või teisest asjast arvab – just seepärast, et olen ise sealt välja kasvanud. Mis aga ei tähenda seda, et juhatan orkestri järgi.

Läbi põrunud olete kunagi?

Nii et lugu päris seisma jääb? Seda küll mitte. Enda jaoks kindlasti, kuid ega ma seda ei ütle, millal see on juhtunud (muigab). Kuulen eksimused orkestris aga väga hästi ära ning see segab mind. Sellepärast katsun võimalikult vähe ka kontserditel käia.

Peab dirigent olema teataval määral despoot?

Pigem peab ta jonnakas olema. Alati ei saa lähtuda sellest, mis orkestrile meeldib; tarvis on kõlaline resultaat kätte saada. Mõnikord on targem selle nimel mitte orkestriga vastuollu minna; muusika voolamine on detailist tähtsam. > Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2