Eesti kaitsejõudude rajaja erukindral Aleksander Einseln jutustab Arterile antud eksklusiivintervjuus, kuidas Saksa uudisteajakiri Spiegel üritas 2000. aasta lõpus tõestada, nagu andnuks just tema käsu parvlaev Estonia põhja lasta.

14. novembril jõuab Eesti kinodesse Jutta Rabe mängufilm Estonia hukust, «Baltic Storm». Erukindral Aleksander Einseln avab filmi seni teadmata tagamaid.

Kas lähete «Baltic Stormi» vaatama?
Ei tea. Ma pole suur kinoskäija.

Äkki tunnete ennast mõnes tegelases ära?
Las teised vaatavad ja kui keegi ütleb, et seal midagi negatiivset minu kohta on, siis ma vast pean selgituseks ise vaatama.

Räägitakse, et teie olevat andnud käsu Estonia põhja lasta.
Ühes varases, vist 1995. aasta artiklis, on Spiegel vihjanud, nagu oleks minul võinud olla mingi roll Estonia põhjaminekus. Artikli juures oli ära trükitud ka minu pilt. Umbes samamoodi, kui kirjutatakse näiteks, et Peeter Ernitsat kahtlustatakse seoses mingisuguse poevargusega. Juurde pannakse ka teie pilt.

Millal te Spiegeliga esimest korda kohtusite?
Novembris 2000. Olin tol ajal poja juures Virginia osariigis. Olgugi et ma ei tahtnud, et minu koordinaate välja antakse, leiti mind siiski Kanada tuttavate kaudu üles. Ühel päeval helistas Eesti konsul Torontost, et Spiegel tahab minuga Estonia hukkumisest rääkida.
Seni olin ma sel teemal igasugustest intervjuudest loobunud. Seekord lubasin konsulile, et las nad helistavad siis mulle. Helistatigi Hamburgist. Nõustusin intervjuuga. Peagi lendas ajakirjanik Hamburgist Washingtoni. Seal liitusid temaga nende Washingtoni büroo töötaja, kaameramees ja assistent.

Kaua te Spiegeli ajakirjanikega vestlesite?
Kokku umbes neli tundi. Sellest tund nelikümmend filmiti. Lubasin seda ainult tingimusel, kui saan kogu lindi ilma parandusteta ka endale.

Saite?
Sain.

Kas Spiegeli ajakirjaniku nimi oli Jutta Rabe?
Ei olnud. Rabe oli minu käest varem intervjuud tahtnud ja hakkas mulle ka hiljem peale käima. Helistas mitmel korra. Aga mina ei tahtnud temaga üldse rääkida, sest ta pole minu silmis just kõige eetilisem ajakirjanik.
Spiegeli ajakirjanik Hamburgist jutustas, et tema ja ta kolleeg on teinud neli kuud väga tõsist tööd.
Nüüd kulub veel vaid mõni nädal ja lugu Estonia katastroofist on maailma kõikide lehtede esiküljel.

Mis selle point oli?
Ka mind hakkas huvitama, et mis nad siis teada on saanud. Kui vestlus läbi sai, mõistsin, et esiküljel oleksin olnud mina (naerab). Nii olid nad nähtavasti arvestanud. Enne lahkumist läksime välja. Nad palusid, et ma jalutaksin maja juures. Mu poeg elas jõukas linnaosas, esinduslikus majas. Seda lindistust taheti ilmselt selleks, et hiljem näidata: näete, see siga, kes Estonia põhja saatis, elab sellises suures majas ja naudib elu või midagi sarnast.

Miks just teie?
Spiegeli allikate järgi andsin käsu Estonia põhjalaskmiseks mina.

Mis allikad need olid?
Keegi Eestist. Jutt oli umbes selline, et mind saadeti USAst Eestisse selleks, et siin Vene sõjatehnikat üles osta ja see uurimise jaoks edasi Ameerikasse toimetada. Estonia pardal olevat olnud mingisugust sõjatehnikat. Väidetavalt salaallikate kaudu olevat mind hoiatatud, et Rootsi politsei oli minu kriminaalsest plaanist teadlik ja ootas laeva saabumist Stockholmi. Skandaali vältimiseks olevat mina siis käsu andnud Estonia põhja lasta.
Muidugi, Ameerikale oleks niisuguse asja tuulutamine ajakirjanduses äärmiselt kahjulik olnud, vaatamata sellele, kas süüdistus oli õige või mitte.

Kas Spiegel uskus seda?
Väitsid, et algul nad minu seotust Estonia katastroofiga ei uskunud, sest jutt oli nende arvates liialt fantaasiarikas. Kuid esimene kohtumine ei jäänud viimaseks. Minu mäletamist mööda kohtuti «informaatoritega» Eestist Helsingis kolm või isegi enam korda ja seda esialgu ainult Eesti poole initsiatiivil. Millega te saate tõestada, et kindral andis käsu Estonia põhja lasta, küsisid Spiegeli ajakirjanikud lõpuks Eesti allikalt. Seepeale toodi neile mingi paber minu telefoni kõneeristustega.

Mis seal siis näha oli?
Sealt olevat näha olnud, et umbes pool tundi enne esimest Estonia hädasignaali oli minu telefonilt võetud kõne Estonia kaptenisillale. Allikas kinnitas, et pärast seda kõnet avati minu käsul luugid ja laev lasti põhja.

Spiegel jäi uskuma?
Selle konksu otsa tõenäoliselt Spiegel lõpuks ka läks.

See oleks ütlemata rasvane suutäis olnud. Väikese postkommunistliku riigi kaitsejõudude Ameerikast saabunud juht annab käsu oma mustade tegude varjamiseks suur reisilaev tuhatkonna inimesega põhja lasta.
See oleks kahtlemata olnud Spiegelile väga sensatsiooniline, magus ja tulutoov pala.

Te ei täitnud lootusi?
Kogu info, mida nad minu käest said, oli täielikus vastuolus sellega, mida neile ette oli söödetud. Nad olid kindlasti pettunud.

Millega saate tõestada, et ei helistanud tol traagilisel septembripäeval kapten Pihtile ega käskinud Estoniat põhja lasta?
Ma olin sel ajal Californias, mobiil jäi aga Eestisse. Minu telefon jäi minu autojuhi kätte. Ma ei tea, kas ta kasutas minu telefoni ise või lasi seda kellelgi teisel kasutada, kui üldse selline kõne tehti, sest see Spiegeli korrespondendile näidatud või antud  kõnedeeristus võis olla ka võltsing.

Olete uurinud, kes ikkagi teie telefonilt kapten Pihtile helistas?
Tol ajal ei teadnud ma sellest ju mitte midagi ja pärast minu lahkumist kaitseväe juhataja kohalt mul seda võimalust enam ei olnud.

Kuidas jõudis teade Estonia katastroofist teieni?
Kuulsin sellest uudistest. Olin Californias.

Kas Spiegel on teiega tehtud videointervjuud kunagi avalikult näidanud?
Minu teada mitte. Kui ajaleht töötab kahe tippreporteriga mõne asja kallal neli kuud ja siis selgub, et nad on lihtsalt haneks võetud, ega keegi ei taha seda siis tunnistada. See tähendab, et raisatud on hulk raha – palgad, sõidud Soome, Ameerikasse. See pole väike investeering, isegi Spiegelile.
Peagi ka meie kinodesse jõudev «Baltic Storm» on paraku samale asjale üles ehitatud.
Kui Jutta Rabe mulle kunagi helistas, soovitasin tal Spiegeli toimetuses olevat linti vaadata. Rabe töötas õnnetuse ajal Spiegeli juures.
Ütlesin, et kõik, mida mul öelda, on seal olemas.
Oli ta seda näinud?
Ütles, et on, aga tahab siiski veel minuga rääkida. Keeldusin.

Mis teie arvates ikkagi Estoniaga juhtus?
Kahjuks pole seni mingit erapooletut uurimist tehtud. Kõigil on selles kurvas loos omad huvid. Sellisel puhul pidanuks asja uurima rahvusvaheline sõltumatu komisjon, kas või Indoneesia, Uus-Meremaa, Austraalia, kes iganes. Kaldun arvama, et midagi seal siiski varjata oli. Võib-olla oopiumit, võib-olla väärismetalli, võib-olla mingeid tehnilisi asju. Kõik see on võimalik.

On see siis tavaline praktika, et ameeriklased üritavad segastel aegadel vastase sõjatehnikat hankida?
Mitte ainult ameeriklased. Kui on võimalusi, siis loomulikult neid võimalusi kasutatakse!

Spiegeli loogika on seega õige?
On küll. Sellised asjad käivad üle ilma. Ainult et minusugusele inimesele poleks sellist ülesannet kindlasti antud. Ma olin liiga nähtaval. Selliste ülesannetega tegelevad inimesed, keda sa tänaval ära ei tunne, keda sa ei oska kahtlustadagi. Ütlesin Spiegelile, et kuigi ma midagi konkreetselt küll ei tea, ei imestaks ma sugugi, kui niisugune asi siin käimas oli. Intervjuu lõpus vaatas ajakirjanik mulle otsa ja ütles vaikselt: te olete vist ainus inimene, kes meile tõtt on rääkinud.

Miks?
Ma ju nägin, mida venelased siin tol ajal müüsid! Diviisiülem, kindral andis mulle mõista, et kõik on saadaval. Ja raha läks tema taskusse. Kõik oli tol ajal müüdav, absoluutselt kõik. Ainult see, mida müüa ei saanud ja mida lahkuvad sõjaväelased ei tahtnud, jäeti maha.

Oskate arvata, miks üritati teid 2000. aasta lõpul ka rahvusvaheliselt kompromiteerida?
See on omaette story. Ilmaasjata selliseid asju ei tehta. Isegi vares ei lenda niisama. Kui on põhjust uskuda, et Estonia hukk oli seotud millegi kriminaalsega, siis tuleb alustada uue erapooletu rahvusvahelise uurimisega. Olen selle poolt, sest mõned asjaolud pärast Estonia hukku tugevasti viitavad selle vajadusele. Põhjaliku erapooletu rahvusvahelise uurimise käigus saaksime võib-olla ka vastuse teie küsimusele.