Kõigest viis kuud tagasi teatasite, et teete kõik endast sõltuva, et peaministriks kandideerimise olukorda ei tekiks. Mis tekitas selle olukorra? Olukorra tekkele aitas eriti kaasa dokument, mis on tuntud ka kui Reiljani-Savisaare pakt ja milles pandi üsna räigelt paika Eestile hoopis teine arengusuund. Sellele lisandus ka väga jõuliselt ähvardav presidendikampaania, mis samuti ületas vastuvõetavuse piiri. Kui muusikud laulavad, kultuuritegelased kirjutavad poliitilisi avaldusi, Tartu Ülikooli rektor jätab oma ameti ja tuleb poliitikasse ning erakond ütleb, et nüüd tuleb sel positsioonil (peaministrikandidaat) välja minna, siis ega ei saagi «ei» öelda. Suurem kandideerimissoov tekkis teil väidetavalt ka siis, kui kuulsite, et Jaak Aaviksoo kandideerib? Et ma oleks arvanud, nagu tuleks Isamaa ja Res Publica Liitu kuidagi Jaak Aaviksoo eest päästa, seda kindlasti mitte. Ma arvan, et härra Aaviksoo on väga tugev ja väärikas kandidaat. Erakond peab väga rahulikult kaaluma plusse ja miinuseid, mis ühel või teisel kandidaadil on. Ja ma pole sugugi veendunud, et ma praegu parim kandidaat olen. Res Publica kandidaat on justkui Aaviksoo, Isamaa oma teie. Palju see pingeid tekitab? Pingeid tekitab kandidaadi valimine kindlasti. Kuigi me üritame härra Aaviksooga koos tegutseda ja tundub, et siiani on see üsna hästi õnnestunud, võivad pinged ühel hetkel kindlasti välja kasvada. Tegemist on ikkagi kahe erakonnaga. Aga et pingeid ei tekiks, selleks tuleb jäigalt kinni hoida kahe erakonna võrdsuse printsiibist. Mis on teie eelised Aaviksoo ees? Kui eeliseid lugeda, siis iga eelisega kaasneb ka miinus. Oleme lihtsalt natuke erinevad kandidaadid. Enne läheks vist tõesti jumala päike looja, kui teie paturegistriga ühele poole saaks? Jah. Kui keegi ütleb, et Laar on väga kogenud poliitik, siis kogemustega käivad kaasas otsused, ja mida rohkem oled otsustanud, seda rohkem on otsustega seotud probleeme. Annate aru, et olete peaministrikandidaadina vastastele kui piksevarras ja kergesti rünnatav? Kindlasti on see üks asi, mida erakond peab seoses minuga kaaluma. Aga see ongi küsimus, mis on praegu parem. Ma ei pea end kuidagi ideaalseks kandidaadiks, ma olen ikkagi rohkem tööhobune. Kui kästakse vedada, siis ma vean. Kogemusi mul on ja valitsust koos hoida on mul õnnestunud kauem kui ühelgi teisel enne või pärast mind. Aga härra Aaviksoo juhtimiskogemus ülikoolirektorina on ka väga tugev. Olete neli aastat Eesti eesrinde poliitikast eemal olnud. On see piisavalt pikk aeg, et valijatele värskena mõjuda? Ei nõustu väitega, et ma pole olnud Eesti poliitika eesrindel. Ei saa kuidagi öelda, et see oleks minu taastulek või legendaarne Laari kolmas tulek. Laar pole kunagi kuhugi kadunud olnud. Presidendivalimine näitas, et rahvas vajab muutusi. Ehk vajatakse muutusi ka peaministri suhtes ja te ei mõju «uuena»? Kas Toomas Hendrik Ilves on midagi täiesti uut? Pigem on ta natukene unustatud vana. Ta on ka Eesti poliitikas nii mõisteline tegelane, et tegemist on selgelt ühe mõtteviisi eelistamisega teisele mõtteviisile. Igal kandidaadil on oma plussid ja miinused. Iga erakond saab lähtuvalt ühiskonna hetkemeelsusest kaaluda, millised kandidaadid, millised vastasseisud, millised väärtused. Praegu tekitab minus tülgastust väljend «juriidiliselt on kõik korrektne», mille taha saab peita valgustkartvaid tehinguid. Selle väljendi kasutamise vastu tahan ma nüüd küll kohe kindlasti võidelda. Mis on 2007. aasta peaministri tähtsaim eesmärk? Peaminister peaks vedama arutelu, mis võiks olla Eesti eesmärk. Arutelu pole kerge ning nõuab valikuid ja vastuseid, aga valikud ei ole kunagi populaarsed. Seetõttu ongi poliitikud viimasel ajal püüdnud sellest debatist hoiduda. Pole mingi saladus, et Eesti praegune majandus ei ole sugugi nii kaunis, kui väliselt paistab. Kiire majanduskasvu taganud konkurentsieelised on Eestil nüüdseks kas täiesti kadunud või iga hetk kadumas. Peaminister Andrus Ansip rõhutab igas sõnavõtus, et majandusega on kõik suurepärane? Meil läheb hästi, aga sel hetkel tulebki järgmiseks etapiks valmistuda. Meil on praegu olukord, kus oleme jalgrattaga tükk aega üles mäge vändanud. On igavesti raske, vahel läheb ratas katki, sõitja väsib. Jõuab aga mäkke ja tuleb viuhti! alla. Kiirus on suur ja kerge on olla, aga tuleb meeles pidada, et ühel hetkel tuleb uuesti väntama hakata. Mitte kohe, sest alguses kiirus püsib, aga poole mäe peal tuleb jama. Oleme praegu küll mäest alla kihutanud, aga pole uuesti väntama julgenud hakata. Mugav ja vahva on. Tuul vuhiseb kõrvus. Mida õppida presidendivalimistest? Seda, et väga must kampaania ei tööta. Et riigikogu valimise kampaania ei keskenduks sellele, kes on kelle vanaema, vaid keskendutaks sellele, mis on ühe kandidaadi või erakonna programm või visioon, mida ta Eestile pakub. Kus tegid vea Arnold Rüütli toetajad? See oli lausa vigade rida. Edgar Savisaar ja Villu Reiljan tegid kõik endast sõltuva, et Arnold Rüütlist presidenti ei saaks. Rüütli viga oli see, et ta Reiljani-Savisaare paktist ei distantseerunud, kuigi oli silmnähtav, et ta end selle leppe garandina hästi ei tundnud. Ja lõpukampaania koos ostmiste ja hirmutamistega oli Eesti ühiskonna jaoks ikka üsna äratav. Olete nimetanud valitsuse kahte poolt ähvardajateks, äraostjateks, ohtlikeks. Kuidas teie peaministrina Andrus Ansipi asemel käituks? Sellises koalitsioonis on mind peaministrina üsna raske ette kujutada. Teiselt poolt kui vaadata ühte ministrit, kes on toime pannud selliseid tegusid ja peitub selle taha, et «juriidiliselt on kõik korrektne», siis peaministri jaoks ei tohiks see ikka võimalik olla. Peaministril on võimalus võtta paber, kirjutada sinna lühike ettepanek ja minna selle paberiga Kadriorgu presidendi juurde. Ja siis on võimalik, et minister, kes on kahjustanud Eesti mainet mitte ainult Eesti sees, vaid ka väljaspool Eestit, vabastatakse ametist. Oleks loogiline, et peaminister võtaks ükskord julguse kokku ja viiks avalduse Kadriorgu. Aga pean tunnistama, et olles praeguse peaministri tegevust või tegevusetust pikka aega jälginud, ei söanda ma uskuda, et ta selleks endas piisavalt mehemeelt leiab. Seega valitsusevahetust enne märtsivalimisi ei tule? Pean seda väga vähe tõenäoliseks. Reformierakond on selle ka selgelt välja öelnud. Loomulikult on pool aastat enne valimisi valitsusremont väga keeruline ja ma ei kutsu üles muutma valitsuse põhja, kuid mingisugust moraalset hinnangut peaks ministri, vabandust, Eesti Vabariigi asepeaministri Edgar Savisaare suhtes peaminister väljendama. Seda pole ta aga enne suutnud ja vaevalt et ta seda ka praegu suudab. Reformierakond on lihtsalt pragmaatiline ja soovib enne valimisi n-ö kahe musta kõrval puhtana paista? See on kindlasti nende taktika, mida nad on tükk aega järginud: kandideerida Keskerakonna vastu, et nendega pärast koostööle minna. See taktika on neile korduvalt edu toonud. Kas toob ka nüüd, seda näitab aeg, sest seekord on sigaduste hulk ikka niivõrd nähtav. Inimestel tekib küsimus, et valimiskampaania ajal küll kritiseeritakse üksteist ja lubatakse eetilisemat poliitikat, aga lõpuks jõutakse ikka sama erakonna juurde tagasi. Seega pole sugugi kindel, et presidendivalimised näitasid jõujooni, milline on järgmine valitsus: Ilvese toetajad või Rüütli toetajad koos? Ei. Mis puudutab tulevast valitsuskoalitsiooni moodustamist, siis ma küll nii optimistlik ei oleks. Nii kurb kui mul on ka seda tõdeda. Seda on loodetud kõigi valimiste eel. Mina olen Eesti poliitikat suhteliselt pikka aega näinud ja tean, kuidas tegelikult käitutakse. Mart Laar Sündinud 22. aprill 1960 Viljandis Isamaaliidus 1995. aastast X riigikogu 2003
IX riigikogu 1999, 20022003 VIII riigikogu 19951999 VII riigikogu 1992 Peaminister 19921994, 19992002 Praegu Rootsi Swedbanki nõukogu liige, Gruusia presidendi nõunik |