Elukunstnik jääb elukunstnikuks ka siis, kui talle korralik lõuend ja õlivärvid kätte anda. Kui palju sellel kõigel klassikalise maalikunstiga pistmist on, selle kohta on ilmselt mitmeid erinevaid seisukohti. Vormilt näen ma seda pigem kui maalikunstniku töövahenditega teostatud õuduskoomiksi kogumikku. Ja seda, et küsimus pole ju valitud vahendites, olen Kurvitza enda suust lugematu arv kordi kuulnud. Äraspidine kogemus Need on hiigelsuured koomiksid. Õõvastavad laste värvimisraamatu leheküljed, millel on vanusepiirang peal ja mis seetõttu õrnas eas poiste jaoks eriti ahvatlevad. Siis on tulnud üks suur, karvane, värisev käsi ja need natuke närviliselt ära värvinud... jääb mulje, et ta tahtis kähku valmis saada ja õue minna. Kui ma neid pilte esimest korda nägin, tahtnuksin Kurvitzalt küsida: mis ainet sa tarbid? Pikka aega kadunud ka olnud. Mis toimub? Tarbid üksi oma kesklinna maamõisas mõnuaineid ja vaatad, silmad pärani, unenägusid, jah?! Selliseid maailmalõpu või alguse nägemusi näevad tavaliselt inimesed, kes mõne keelatud mõnuainega kõvasti liialdanud on. No mida arvata pealkirjadest stiilis «Koletised äratavad uinunud mõistuse», «Augud minu hommikuses tajumantlis» või «Magusad tapmised Apokalüpsisega»... Kes poleks teatavatel öödel kogu maailma ajalugu enda ees vonklemas näinud... seda nähes end geeniuseks tituleerinud ja uskunud, et on ülima tõe valemile lähedale jõudnud. Näinud enda ees vonklemas ja kobrutamas kõike neandertallastest internetini välja... Sellistesse öödesse kuuluvad ka kõikvõimalikud ussnaised, sarviknaised, trollibussitädid, tuumaseened, kahtlused, koletised, õhupallide all lookas tütarlapsed, veidrad kolmainsused... suured sõnad, häbelikud enesepaljastused, mida pealtnägijad ära ei tunne. Seda kõike kokku on nii palju, et pärast ei mäleta isegi mitte pooli asju, meelde jääb vaid mingi tunne äraspidisest kogemusest. Tunne, et kõik polegi nii, nagu paistab, aga kuidas siis ikkagi on... vaat ei oska öelda. Pärast sellist trippi on loomulikult augud hommikuses maailmapildis ja valus nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Seda näitust võiks pidada tavaliseks lõuendile vormistatud narkotripi dokumendiks, kui poleks mõistatuslikku ja domineerivat tädi Klaarat. Naiste kvintessents Tädi Klaara häirib ja intrigeerib. Kes ta on? Miks ta on? Miks ta üritab kodanik Kurvitzat ja tema piltide vaatajat mõnusast surinast ja iseendaga kahekõnest välja tirida? On selge, et ta on võimsam ja võimukam kui trafaretne narkosurin, mis galeriid täidab. Misasja ta muigab üle oma pretensioonikate prilliklaaside? Miks ta ainult sinist kannab? Miks tal ühe jala asemel kark on? Neist aksessuaaridest ei loobu ta isegi mitte vannis. Võttis mitu päeva, enne kui ma taipama hakkasin... tädi Klaara on kvintessents kõigist neist ülbetest ja veidratest naistest, keda Kurvitz oma pika maalikunstniku karjääri jooksul maalinud on. Kes ei usu, võib tema varasemaid maale tädi Klaaraga kõrvutada ja selles ise veenduda. Tädi Klaara on kogu aeg olemas olnud, enne neid lõputuid pikajalgseid tibisid. Klaara on kõigi nende tibide esiema. Narkotripp on lihtsalt vajalik häma. Ta tahab vaatajatele läbi kaktuste midagi näidata, aga ei julge hästi. Uus näitus Raoul Kurvitz «Tädi Klaara ja teised» Tallinnas Vaal-galeriis 20. oktoobrini |
kõik galeriid
