Eestis levib arvamus, et poliitikat saab teha ainult räpaste kätega. Nii võõrduvad inimesed poliitikast ja kaotavad usu, et nendest midagi sõltub.

Kahjuks ei tee poliitikud ise midagi selleks, et seda arvamust kummutada. Pigem vastupidi. Eelmisel nädalal esines koguni peaminister Andrus Ansip ise avaldusega (PM 06.10), et Eesti ühiskonnas on eetikakriis, ent kõrgeid eetilisi nõudeid ei saavat kehtestada vaid ühele poliitikule. Kui seaduserikkumist pole tõestatud, siis ei ole põhjust ministrit võimult kõrvaldada.

Mõni nädal varem kirjutas justiitsminister Rein Lang: «Edgar Savisaar võlgneb seletuse oma valijatele, kui ta ise või tema valijad seda soovivad. Mina ei ole tema valija ega vaja tema seletusi.» (EPL 26.09)

Eetika pole eraasi

Need avaldused näitavad, et valitsejad arvavad eetika olevat igaühe eraasja. Nad küll möönavad, et eetikaga pole meil asjad korras, ent ei pea võimalikuks ise midagi teha selleks, et moraalinorme ka täidetaks.

See näitabki, et Eestis on tõepoolest eetikakriis. Kui moraalinormide täitmine muuta vabatahtlikuks, siis moraal kaotab oma jõu. Moraalinormide järgimist peab igaüks saama nõuda, sest see kuulub moraali olemusse. Ja kindlasti peab seda nõudma valitsuse juht, kelle alluvuses korruptsioonikahtlusega rahvateener töötab.

Keegi ei nõua valitsusjuhilt korruptsioonikahtlusega ministri vangipanemist. Temalt nõutakse, et ta seisaks valitsuse eetiliselt laitmatu tegutsemise eest ning tagaks uurimisorganitele hirmuvaba keskkonna oma töö tegemiseks. Mõlemad eeldavad, et minister peab oma kohalt lahkuma. Peaministri ootamatu vasturünnak avalikkusele on kaasaminek «vaikiva ajastu» kehtestamise püüdlustega. Kas pole see liiga kõrge hind koalitsiooni säilitamise eest?

Valitsusjuhi ja justiitsministri ükskõiksus valitsusliikmete moraalituse suhtes süvendab ühiskonna moraalset korruptsiooni. Korruptsioon on seotud inimese nõrkusega – ahnuse ja omakasupüüdlikkusega. Ent poliitika saab luua struktuure, mis neid kalduvusi piiravad, maha suruvad või mujale suunavad.

Vastutustundlik poliitika peab hoolitsema selle eest, et inimestes kasvatataks lojaalsust ühiskondlikele institutsioonidele ja solidaarsust kaaskodanike suhtes. Inimestes tuleb esile kutsuda soov ohverdada omahuvi ühishuvi heaks.

Eetilised alused

Igas demokraatlikus riigis saab aeg-ajalt teatavaks juhtumeid, kus võimu juures olevad inimesed on ahnusest või omakasupüüdlikkusest võimu kuritarvitanud. Nende juhtumite ilmsikstulek ei tekita enamasti eetilist kriisi, sest hea tava kohaselt astuvad need võimu kuritarvitajad ise tagasi, kahetsedes oma süüd.

Meil see nii pole. Eetikavabas Eestis näeb peaminister puhkenud skandaalis vaid valimisvõitlust. Ta käsib inimestel peeglisse vaadata ja mõelda, kas neil endilgi pole patte, mis võtavad neilt õiguse teiste pihta kivi visata. See tähendab «räpaste kätega poliitika» paratamatuse tunnistamist.

Selle vaate klassikaks on Machiavelli «Prints», mis kujutab poliitikut ennastrahuldava ja korruptiivse tegelasena. Eestis vohab machiavellilik hoiak, et poliitiline elu tähendab tavamoraali rikkumist. See vaade vastandub vanakreeka filosoofi Aristotelese omale, kelle meelest poliitilise ühiskonna aluseks on vooruslikud inimesed, kes võivad üksteist usaldada poliitikas, äris ja sõjas.

Machiavelli järgi on poliitika kahtlustamine, oma ihade rahuldamine ja korruptsioon. Aristotelese järgi põhineb poliitika usaldusel ja eetikal, mille kadumine nõrgestab riiki ning toob kaasa vaesuse ja viletsuse.

Eesti vajab diskussiooni selle üle, kuidas on moraal ja poliitika omavahel seotud ja millises ühiskonnas me tahame elada. Eetiline poliitika nõuab, et võimu ega võimuga kaasnevat informatsiooni ei tohi kasutada oma isikliku kasu saamiseks. Kui avaliku võimu esindaja omandab ülisoodsalt kinnisvara firmalt, kellega riik sõlmib selle firma jaoks kasumliku rendilepingu, siis on sellel ametnikul väga raske tõestada, et tema isiklikul tehingul pole tema positsiooniga midagi pistmist.

Samamoodi on raske uskuda, et praegused pangajuhid ei tea midagi sellest, kuidas endine pangajuht omandas ülisoodsalt osaluse ettevõtetes, mis said pangalt laenu. Rahvas ootab veenvaid selgitusi. Aga neid selgitusi ei tule.

Asjaosalised hiilivad vastustest kõrvale ja demagoogitsevad. Majandusminister Edgar Savisaar teeb süütu näo ja ütleb, et eks igaüks püüa võimalikult odavalt osta. Asi on aga selles, et minister või linnapea pole «igaüks», vaid isik, kellele on usaldatud võim, mida tuleb kasutada üldistes huvides.

Suitsukatte tekitamiseks algatatakse riigis väikeste sulide püüdmise kampaania. Kui iga päev kirjutatakse lehes politseinikest, tolliametnikest ja IT-spetsialistidest, kes on pistise andmisega vahele jäänud, siis ei tundu isegi mitmemiljonilise altkäemaksu vastuvõtmine enam mingi erilise patuna.

Põgenemine pole lahendus

Jaak Jõerüüt astus kaitseministri kohalt tagasi, sest ta ei olevat kannatanud välja seda mädahaisu, mida immitseb valitsuse koridoridest.

Inimesena on tema tundlikkus igati kiiduväärt omadus. Ent valitsuse liikmena oleks temalt oodanud otsustavamat sekkumist.

Miks ei vallandanud ta vägivalla propageerimise eest enda alluvuses oleva muuseumi direktorit? Miks ei öelnud ta otse välja, et ta saab jätkata vaid valitsuses, mille liikmed on lojaalsed Eesti riigile, mitte ei poe idanaabrile? Miks ta ei nõudnud valitsusjuhilt, et too lõpetaks ministri kaitsmise, kellel lasub korruptiivsuskahtlus?

Tagasiastumine ei aita õiglust jalule seada. Kui kaitseminister viskab püssi põõsasse ja põgeneb lahinguväljalt, kas seda tuleb võtta kui üleskutset desertöörlusele?

Kuidas peaksid oma nördimust näitama lihtsad eesti inimesed, kellel pole võimalik demonstratiivselt tagasi astuda, aga keda samuti häirib moraalitu poliitiliste ja majandushuvide segunemine? Kas nad peaksid lahkuma riigist ja otsima endale uue kodumaa, mille võim pole korrumpeerunud? Kümned tuhanded eestlased on niigi juba lahkunud välismaale majanduslikel põhjustel. Kas nüüd järgnevad majanduspõgenikele ka poliitilised põgenikud eetilistel kaalutlustel?

Ma ei arva, et lahkumine riigist oleks lahendus. Nii nagu polnud lahendus ka Jõerüüdi tagasiastumine.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.44