Tehumardi lahingu järgsel hommikul oli mereäärne karjamaa täis mõlemast leeris hukkunute laipu ning puruks lastud sõjatehnikat. See foto, kuigi üle poole sajandi seostatud just Tehumardi lahinguga, võib siiski pärineda ka mujalt – sõjasündmustega seotud inimesed väidavad, et ühtki sellist soomusmasinat Saksa pataljonil selles lahingus polnud ega saanud seetõttu ka lahinguväljale laipade vahele maha jääda.

86-aastane Ritter seisab vaid paari kilomeetri kaugusel Tehumardi külast, kurikuulsast lahingupaigast, kus 1944. aasta 8. oktoobri öösel läksid käsipidi kokku Saksa pataljoni ja Eesti Laskurkorpuse mehed.

Ritter oli siis Saksa vägede 23. jalaväediviisi 67. Potsdami grenaderirügemendi teise pataljoni kapten. Nüüd, kuuskümmend aastat hiljem, taas Saaremaal olles tunnistab ta, et seda lahingut poleks üldse pidanud olema.

Tookord oli Saaremaal

8. oktoobriks sakslaste kätte jäänud veel vaid Sõrve poolsaar, kuhu taganes ka Ritter oma järelejäänud 350 mehega. Kuigi Hitler oli andnud käsu säärt iga hinnaga kaitsta, oli neile selge, et sõjaga on lõpp.

Kolonnis sääre poole liikudes sattus pataljon luidete juures ootamatule takistusele. Selgus, et omad olid tee õhku lasknud ning nüüd laiutas seal paarikümne meetri pikkune sügav auk. See ongi koht, millel Ritter nüüd ära tunneb.

Siis kulus neile marjaks ära ameeriklastelt sõjasaagiks saadud tankett, et sõidukid ja sõjamoon august läbi tirida. Oli juba pime, kui sakslaste kolonn uuesti liikuma pääses ning otse punavägedega kokku «jooksis».

Nad ei teadnud, et ees on Eesti Laskurkorpuse motoriseeritud eelsalk, kes peab seal juba lahinguid Salme jõe taga olevate Saksa peajõududega. Samuti ei teadnud nad, et kohe jõuab Tehumardile ka punaväelaste 300-meheline üksus.

Teadmatuses olid samal ajal ka Nõukogude väeosad, kes teadsid, et kõik taganevad Saksa väed on juba säärde jõudnud. Nii juhtuski, et kella poole kümne ajal sammus Ritteri pataljon ühel hetkel punaväelastega praktiliselt kõrvuti.

«Kuigi väljas oli kottpime, nägin ma meist paremal üle kraavi saja meetri vältel venelasi, nemad pidasid meid vist omadeks,» meenutab Ritter. «Käskisin kolonnil hiirvaikselt edasi minna ning enne mitte tulistada, kui ma pole ise esimest lasku teinud, siis aga pidid kõik kõigist torudest andma.»

See, mis esimesele lasule järgnes, oli kaos. Sakslased said esimesest üksusest üllatusrünnakuga kiiresti jagu, kui sattusid kohe karvupidi kokku motoriseeritud eelsalgaga, kes seal lahingut pidas.

Kuna Kuressaare poolt oli Nõukogude vägedele ammu lisajõude oodata, pidasid nad sakslasi esialgu omadeks.

Ootamatult selja taha ilmunud Saksa pataljoni vastu polnud punaväelastel enam muud teha, kui käsirelvadest tuld anda ning peagi läks tulistamine üle suureks käsikähmluseks, relvadeks vaid noad ja rusikad. Kuigi väljas oli kottpime, valgustasid sõjatandriks muudetud karjamaad lakkamatult õhku lastavad valgusraketid.

Tulekumas märkas Ritter seitset Nõukogude tanki T-34 ning ta otsustas, et saagu mis saab, aga ta peab just sealt läbi murdma. Sakslastel õnnestuski üks sõjamasinatest süüdata, kuid siis tabas neid järjekordne tagasilöök.

Üks tankidest hakkas rammima sakslaste väikest tanketti ning selle juht lükkas kokkupõrke vältimiseks sisse tagasikäigu. Tagurpidikäigu saanud sõjamasin lömastas aga hulga Saksa sõdureid, kes masina tagant varju otsisid.

Jalge ette kukkunud punaväelaste otsa komistades püüdis Ritter oma järelejäänud meestega iga hinna eest tankidest mööda saada ning omade juurde välja jõuda. See ka õnnestus, kuid ta kaotas ligikaudu pooled oma pataljoni meestest.

Kõike seda nüüd tagantjärele meenutades räägib Ritter, et tegelikult polnud tal siis muud võimalust, kui omade juurde lihtsalt läbi murda.

«Tehumardi lahing oli tegelikult vaid sõja kõrvalnäitelava ning ei omanud enam mingit tähtsust,» lausub ta. «Kuid sel hetkel takistasime vaenlase vägede liikumist ja saime ennast säärel paremini kindlustada.»

Tehumardi öölahingus sai tegelikult «kõrvetada» veel teinegi sakslaste pataljon. See oli kapten Hermann Ulrichsi  juhitud esimene pataljon, mis liikus Sõrve poolsaare suunas esialgu koos Ritteri meestega, kuid lõi neist Järve juures lahku ning üritas omade juurde jõuda piki mereranda liikudes.

Tehumardi lahingule järgnenud hommikul oli kogu karjamaa laipu ja puruks lastud sõjatehnikat täis ning veel tänapäevalgi tuleb sealt ja kogu Sõrve säärest välja lõhkekehi ja inimluid.

Sõrve inimesed mäletavad, et Tehumardil hukkunud maeti Tiirimetsa lähistele Vananõmme kalmistule, kusjuures matjateks käsutati külamehed. Kuna aga laibad olid madinast niivõrd moondunud, oli punaväelastel ja sakslastel raske vahet teha ning nad maeti ühte hauda.

Siiski on teada, et Nõukogude väed korjasid oma hukkunud lahinguväljalt reeglina ära. Taganevad sakslased seda teha ei jõudnud.

Pärast mitmeid kurnavaid lahinguid lubas füürer oma vägedel Sõrve jätta ning 24. novembri ööpimeduse varjus korjasid dessantlaevad Sõrve sääre tipust peale 3500 sõdurit koos 700 haavatuga ning lahingud Saaremaa pärast olid lõppenud.

Kakskümmend kolm aastat hiljem, 1967. aastal lasi Nõukogude võim Tehumardi tapluspaiga merepoolsesse serva püsti panna mõõgakujulise betoonist ja dolomiidist mälestussamba. Selle lähedale aga mälestuskivide rea ligikaudu kahesajale Tehumardi lahingus hukkunud punaväelasele.

Kulus veel pea pool sajandit, kui oma mälestusmärgi said Sõrves avada ka Saksa sõjaveteranid.

Saksamaal tegutseva ühenduse «Ösel 1941–1944» liikmete initsiatiivil Sõrve sääre tipus selle nädala alguses avatud mälestuskivil on tahvel kirjaga: «Sõrves 1944. aasta sügisel langenud Saksa sõdurite mälestuseks».

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.57