Kas religiooni ja Eestis seda valdava institutsioonina esindavat evangeelset luteri kirikut võib pidada eestluse osaks või koguni selle eestseisjaks?

Religioossus ehk usklikkus on inimeseksolemise asendamatu osa. Võib-olla mõne vaimuhaige või enesetapja puhul saab kõnelda usu puudumisest, mis võrdub sel juhul lootuse ja elutahte kadumisega. Iseküsimus muidugi, mis on inimese usu sisu ja kuivõrd ta on seda endale teadvustanud.

Rahvusluse sidumine religiooniga on problemaatilisem. Luterlik kirik mõistab ennast rahvakirikuna, mitte rahvuskirikuna. Kuid luterlik usutunnistus kui üks kristluse avaldumisvorm on eestlastele etteantud ajalooline tõsiasi – täpselt samuti nagu rahvus või emakeel.

Eestluse kujunemine toimus luterlikus keskkonnas. Rahvusliku ärkamise algusjärku võib siduda vennastekoguduse tegevusega, kuid unustada ei tohiks ka estofiilidest pastoreid, kelle südameasjaks oli maarahva harimine.

Ent kuidas olid lood nõukogude ajal?

Kuigi kiriku normaalne elutegevus oli nõukogude ajal seadusega keelatud – pean silmas laste ja noorte kasvatamist ja õpetamist, hoolekannet, kirjastustegevust ning välissuhtlust –, hoidsid Jumala sõna ja sakramentide juurde kogunenud kogudused kiriku elavana. Ma imestan siiamaani, et nii suur osa eestlastest jäi tol ajal kõigest hoolimata ustavaks kristlikele eluväärtustele, mis olid kandnud rahvast läbi sajandite.

Olen veendunud, et niikaua kui püsib eesti rahvas, püsib ka eesti kirik. Ja vastupidi.

Ometi näib mulle, et nüüd ollakse taandutud pühapäevakirikulisteks, kui sedagi.

Paljude teoloogide ja sotsioloogide arvates on levimas uut laadi religioossus. Usklikkus on kasvamas, kuid see pole enam nii tihedalt seotud kuuluvusega ühte või teise kirikusse.

Teine muutus seisneb piltlikult öeldes selles, et inimene koostab oma usulise menüü ise ega rahuldu ainult sellega, mida kirik õpetab või õigeks peab. Tegemist on usu privatiseerumisega ja ühiskonna ilmalikustumisega. Istume Euroopaga samas paadis. Erineme teistest hapra lähtepositsiooni poolest.

Kui jälgida kriitikat kiriku aadressil, võiks tõdeda, et eesti inimene on väga religioosne. Ta tahaks palju sügavamat, usklikumat, kiriklikumat ja toimekamat kirikut, ühesõnaga ideaalset kirikut. Sellepärast ei käi ta praeguses isegi pühapäeval mitte. Ta unustab, et kirik on paljuski oma rahva nägu.

Kas eestlaste väidetavas usuleiguses vaatab vastu 13. sajandi «ristimistrauma» (et ristiti «mõõga ja tulega») või on tegemist mujalgi tähelepandava protestantliku ratsionalismiga?

«Tule ja mõõgaga» ristimise müüt kujunes ärkamisajal ning omas siis ilmselt positiivset tähendust. Kui veel tänapäeval klammerdutakse selle müüdi külge, siis näen ma selles ühelt poolt kaks inimpõlve kestnud ateistliku ajuloputuse järelmõju ja harimatust, aga teiselt poolt inimlikult mõistetavat eneseõigustust. Mul on vahel häbi inimeste pärast, kes ise ei häbene oma eelarvamuslikku, naeruvääristavat ja üleolevat suhtumist asjadesse, mida nad sisuliselt ei tunne.

Mitmed viimase aja arusaamatused viitavad sellele, et me ei suuda tõusta oma ajaloost kõrgemale, et oleme endiselt oma ajaloo vangid seda mütologiseerides või politiseerides.

Kas oskaksite kirikuõpetaja ja teoloogina anda mõnda käepärast käitumisretsepti?

Minevikku ei saa teha olematuks. Iseasi, kuidas keegi seda näeb. Kuid ajalooga saab leppida, püüda ise olla oludest suurem, mitte lisada omalt poolt ülekohut ja kurjust, mida siin inimeste maailmas on niigi palju. Väitluses unustatakse, mis meid seob. Ühinen Marju Lauristini mõttekäikudega Päevalehe intervjuus (EPL 25.09.2004) ka selles osas, mis puudutab Lihula sündmusi. Leerideks jagamise, vastandumise ja vastandamise asemel peaksime nägema, mis meil inimestena on ühist. Need on lähedased inimesed, pühadusetaju ja küllap südametunnistuski, kannatused, talutud ülekohus ja vägivald, lein ja surm. Need on usk, lootus ja armastus.

Meile tuntud tõelisuses ei ole universaalsemat, realistlikumat ega jõulisemat sümbolit inimese sisemise vastuolulisuse ja lõhestatuse ning inimelu traagilisuse jaoks kui rist, mis ühendab endas maise ja taevase mõõtme.

Kainenemiseks võiksime asetada ennast aeg-ajalt Kristuse risti ette ja vaadata endasse, et mõista, kes ja millised me inimestena oleme. Kiriku traditsioonilises ja kokkuvõtlikus keeles on Kristuse rist võidu märk patu, kurjuse ja surma jõudude üle. Küsimus on selles, kas meil endal on osa sellest võidust.

Mind on pannud võõristama kõikvõimalike objektide õnnistamine. Võtsin seda rahvusliku taassünni kõrghetkil kui sakraalse Eesti ruumi tähistamist.

Nüüd ollakse minu meelest kaotamas mõõdutunnet, mille kujukaks näiteks oli poolteist aastat tagasi ühe erakonna tulevikutegude sisseõnnistamine. Kas sellisel skepsisel võiks olla alust?

Muidugi. Traditsioonide katkemine ja usulise keelekasutuse arenematus toob endaga kaasa paratamatult segadust ja vääritimõistmisi. Eestlane hakkab alles vähehaaval õppima eristama selliseid mõisteid nagu usk ja usund, rääkimata usu kui arvamuse ja religioosse usu eristamisest. Sama kehtib ka pühitsemise ja õnnistamise kohta.

Rusikareeglina tähendab pühitsemine millegi eraldamist Jumalale või sakraalseks otstarbeks. Inimesi aga õnnistatakse. Kuid sagedamini on tegemist palvusega ja õnnistuse palumisega mingile ettevõtmisele või tegevusele. Asjaosalistele pole alati selge või pole neile selgitatud, millega on tegu. Teinekord eksivad ka kirikuõpetajad. Ometi ei saa nad inimeste palvetele alati selga pöörata.

Kirik on kutsutud teenima inimesi, mitte poliitilisi organisatsioone.

Peatselt emeriteeruva peapiiskopina on teil võimalus öelda, mida ootate oma mantlipärijalt selleks, et Eesti kirikuõpetajaid ei võetaks mitte ainult kui erilist ametit, vaid kui tõelisi hingekarjaseid.

Õnneks ei ole siin ilmas kõik inimeste käes. Kui see nii oleks, oleks maailm tunduvalt hullem koht elamiseks, kui ta seda on praegu. Ma ei tea paremat, kui juhinduda sellest, mis on olemas lahus meist, enne meid ja meist suurem. See tähendab usaldada Jumala juhtimist.

Vaimulikus ametis on ühendatud liturgi ja preestri, õpetaja ja kasvataja, hingehoidja ja juhi ülesanded. Muidugi nõuab see mitmekülgset väljaõpet ja haridust.

Kuid asendamatuks eeltingimuseks on kutsumus ja pühendumine isetule teenimisele. Ainult see annab võimaluse kujuneda harmooniliseks isiksuseks, kes suudab hoida ja juhtida teisi hingi. Ehk piibli sõnadega öeldes: see aitab meie lapsikus maailmas kasvada Kristuse mõõtu mööda küpsemaks ja enam täiskasvanud inimeseks.

Mantlipärijalt ootaksin lisaks öeldule oskust delegeerida ülesandeid, võimet taluda enda kõrval suuremat pädevust ja professionaalsust ning tarkust teha vahet vahendite ja eesmärkide vahel. Soovin, et ta ei jääks suletud ja lõplike süsteemide vangiks.

Olen eestluse paratamatust illustreerinud Lutheri vandega: «Siin ma seisan ja teisiti ma ei või. Aidaku mind Jumal!»

Kas eestlus on ikka samasugune paratamatus, mis ülendab kõik sellega kaasnevad kohustused või peaksime võtma seda kui üht paljudest identiteetidest?

Ka postmodernistlik mõtlemismall elab kord oma aja ära. Küsimus on laiem ja pigem selles – nagu te ise minu mäletamist mööda olete sõnastanud –, kas inimese puhul on tegemist looduse eksperimendiga, mis on määratud nurjuma, või jätkusuutliku liigiga. See on kristliku kuulutuse keskne teema, kuigi avaramas kontekstis, mis arvestab oleva ja olematu Loojaga.

Ma olen loomulikult eestlane. Kultuur püsib ja kasvab ju ainult järjepidevuse kaudu, kui selle väärtused antakse põlvest põlve edasi. Eestlus on minu jaoks Jumala and, mille eest ma olen tänulik.

Oma eestlust hoides ja viljeldes hoian ma – kui lubate nii väljenduda – Issanda loomaaia mitmekesisust ja rikkust.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.41