Liigmagus elu, arbuusidest pressitud Kui teil on komme lugemise ajal ühtevalu miskit põske pista, siis Richard
Brautigani raamatut kätte võttes jätke pähklikauss, šokolaadikommid ja muud
hüvad nosimisasjad pigem rahule. Sest see raamat, nii võimatu kui see ka ei
tundu, täidab oivaliselt kõhtu. Ja mitte ainult sellepärast, et magus sõna
«arbuusisuhkur» kordub loos isuäratavalt sageli. Põhjus peitub pigem Brautigani
stiilis – see on küps ning tummine, kummastavatest detailidest tiine. Täidlane,
kui veiniasjatundjate leksikat pruukida.