Samal teemal: Siberis käinud hiidlane annaks Merile vabaduse

Kaitsepolitsei (kapo) tunnistas teisipäeval Arnold Meri kahtlustatavaks genotsiidis ja tsiviilelanikevastases ründes. Kapo teatel annavad tõendid aluse seostada Merit 1949. aastal Hiiumaal läbi viidud märtsiküüditamisega, mille käigus viidi Eestist Siberisse 261 hiidlast.

Arnold Meri, kapo kavatseb teid peatselt genotsiidi eest kohtu alla anda. Teie vastus?

Ma ei pea seda õigeks. Mind imestab, et kapo kuulas mind tunnistajana Hiiumaa küsimuses üle juba 1995. aastal. Kuid sellega lugu lõppes. Öeldi «aitäh» ja saadeti koju. Seitse aastat on täielikku vaikust olnud ja nüüd järsku uus telefonikõne. Mis juhtus? Ühtegi uut fakti nende aastatega pole ju tekkinud.

Kuid siiski, milline oli teie roll märtsiküüditamises?

See, et ma võtsin osa rahva küüditamisest 1949. aastal, oli teada juba 1988. aastal, sest siis ilmus selle kohta kirjutis ajalehes Edasi.

Olin siis komsomoli Eesti keskkomitee esimene sekretär ning mind otsustati saata küüditamise operatsiooni ajaks erivolinikuna Hiiumaale, nii nagu saadeti igasse maakonda üks erivolinik.

Mis oli teie ülesanne?

Meid instrueeris otseselt Nikolai Karotamm (Eesti Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär - PM). See toimus nädal enne küüditamist. Esiteks pidime oma maakonnas koos kohaliku partei keskkomitee esimese sekretäriga nõudma julgeolekult [tulevane KGB] välja kõik küüditavate nimekirjad.

Meil kästi kontrollida, et vihavaen ja julgeoleku üleliigne agarus ei tipneks tsirkusega. Kästi kontrollida, et küüditatavad oleks nimekirja lülitatud seaduslikult.

Kes nimekirja sattusid?

Gruppe oli kolm. Saksa okupantide käsilased, metsavennad ja nende agentuur ning kolmandaks kulakud. Kui esimene ja teine oli selge, siis kulakute osas võis olla olukordi, kus keegi mõistis kulaklust omamoodi.

Reegel oli, et kulakuks võib kuulutada vaid seda talunikku, kes süstemaatiliselt elab võõra tööjõu arvelt ja kelle majapidamise põhibaas on loodud võõrtööjõule.

Mis teile antud info järgi küüditatavaid ootas?

Karotamm rääkis meile, et nad viiakse riigist välja ajutiselt. Seniks kuni toimub massiline kollektiviseerimine ja kolhooside sisseseadmine. Karotamme seisukoht oli, kuivõrd nad tulevad varsti tagasi, siis ei tohi juhtuda inimestega midagi, mis vihastaks neid välja veelgi enam, kui juba niigi see küüditamine ise.

Meie pidime kindlustama, et suhtlemine küüditatavatega oleks korrektne. Et inimestele antaks vara pakkimiseks piisavalt aega ja et iga pere saaks kaasa võtta kuni pool tonni vara - riided, tööriistad, toitu...

Mis aga Hiiumaal juhtus?

See ülesanne oli loomulikult mulle ebameeldiv. Kuigi sain aru, et kui nad Eestisse jäävad, muutub nende saatus arvatavasti veel hullemaks.

Asusime koos Hiiumaa parteikomitee esimese sekretäri Johannes Unduskiga maakonna julgeolekult nõudma nimekirju, ent meile neid ei antud. Lubati, aga ei midagi, nii 24. märtsi õhtuni, kui tuli teade, et öösel algab väljasaatmine. Viimases shifrogrammis samal hommikul teatasime Karotammele, et võtame endalt igasuguse vastutuse operatsiooni läbiviimise eest, kuna meil ei ole selleks tingimusi.

Mida te küüditamispäeval tegite?

Külastasime Unduskiga mõnd talu, kus küüditamine toimus. Ent kontrollida, kas välja saadetakse inimene põhjendusega või mitte, ei olnud enam võimalik.

Nüüd kahtlustab kapo teid küüditamises osalemises?

Ainus, mida võib tõlgendada kui meie aktiivset kaasaaitamist küüditamisele, oli seik sadamas. Julgeolek oli halvasti korraldanud inimeste viimise mandrile ja oli saatnud laeva, mis ei saanud kai juurde, sest oli liialt madal ja jäi kilomeetri kaugusele merele. See oli skandaal, inimesi oli juba hommikust saati sinna kokku veetud, nad istusid pampudel, söömata ja peavarjuta.

Siis võtsimegi ühendust Balti merelaevastiku admiraliga ning palusime kiiresti saata mingid alused, millega inimesi laevale viia. Vot see oli ainuke aktiivne samm.

Kuidas küüditamine taludes toimus?

Kus käisime, dramaatilisi situatsioone polnud. Käik oli väga raske, kuid imelik küll, inimesed käitusid soliidselt. Mõned vanad naised ja lapsed nutsid, ent vähe. Kujutasin ette, et nuttu pidanuks olema märksa rohkem.

Kas teil oli võimalus erivoliniku staatusest loobuda?

Muidugi oli, kuid selleks pidanuks ma parteipileti ära andma. Ennustada on raske, kuid see võinuks lõppeda näiteks mahalaskmisega.

Teie hinnang täna küüditamistele?

Küüditamist tuleb hukka mõista. Selge, et see oli antihumaanne tegu. Kuid suhtusin siis ja suhtun ka praegu nii, et kui seda poleks olnud, oleksid tulemused veelgi halvemad. Eeskätt neile, keda küüditati.

Nad olnuks esimesed, kes astunuks kollektiviseerimise vastu, ja mis neid oodanuks siis, see oli kõigile selge. Sellega ma ei õigusta küüditamist, kuid räägin selle paratamatusest olukorras, nagu siis oli. Ma ei sunni oma arvamust teistele muidugi peale.

Küüditamine Eestis

• Esimese küüditamislainega 1941. juunis saadeti Eestist asumisele 9264 inimest.

• Teise küüditamislainega 1949. märtsis saadeti Siberisse üle 20 000 inimese.

• Küüditamisi käsitlevaid kriminaalasju uurib kapo 1995. aastast, käsitledes neid inimsusvastase kuriteona. Kohtuotsus on jõustunud seitsmel juhul.

• Esimese küüditajana oli 1996. aastal kohtu ees endine ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Saaremaa osakonna esimees Vassili Riis (andis 1941. a nõusoleku 1061 inimese arreteerimiseks või väljasaatmiseks). Kriminaalasi lõpetati, kuna Riis suri 1998. aastal.

• 1999 mõistis Läänemaa maakohus tingimisi karistuse endisele ENSV RJMi Läänemaa osakonna operatiivvolinikule Johannes Klaassepale (15 inimese küüditamine Läänemaal).

• 1999 mõistis Pärnu maakohus tingimisi karistuse endisele ENSV RJMi Pärnu maakonna osakonna operatiivvolinikule Vassili Beskovile (21 isiku väljasaatmine)

• 1999 mõistis Pärnu maakohus neljaks aastaks vangi endise ENSV RJMi Pärnu maakonna osakonna operatiivvoliniku Mihhail Neverovski (süüdi 75 perekonna ehk 278 inimese kindlakstegemises, kes deporteeriti, osales 8 isiku deporteerimises ja 2 isiku deporteerimise katses). Ringkonnakohtus mõisteti õigeks süüdistuses 74 perekonna deporteerimise ettevalmistamises süü tõendamatuse tõttu ning reaalne vanglakaristus asendati tingimisi karistusega.

• 1999 saatis Järva maakohus psühhiaatriahaiglasse endise ENSV RJMi Järva maakonna osakonna operatiivvoliniku Vladimir Loginovi (16 isiku deporteerimine)

• 2000 mõistis Põlva maakohus kaheksaks aastaks vangi endise ENSV RJMi hävitusagendi Karl-Leonhard Paulovi (tappis Võrumaal Veriora vallas 1945 metsavenna Aleksander Sibula ja 1946 metsavennad Alfred Pärli ja Aksel Pärli). Suri Murru vanglas kaks aastat hiljem.

• 2002 mõistis Tallinna linnakohus tingimisi karistuse endisele ENSV RJMi Harju maakonna osakonna vanemoperatiivvolinikule Juri Karpovile (40 isiku deporteerimine ja 20 isiku deporteerimise katse).

• Kohtute menetluses on praegu veel 2 kriminaalasja, milles on kokku 10 inimest, keda kapo inimsusvastases kuriteos süüdistab.

Allikas: PM/kapo

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.89