Juhtkiri: rivitu riigikogu
10.09.2007 00:01
Eestit ähvardab parlamentarismi allakäik |
|
|
Kevadel valitud riigikogu peab võtma jalad kõhu alt välja, et vältida muutumist valitsuse tööriistaks, sest vastasel korral on ohus Eesti võimude lahususe põhimõte ja parlamentarism tervikuna.
Ehkki kevadiste pronksööde kriitilistel aegadel koondus valitsuse kätte suur otsustusvõim, sest otsuseid tuli langetada kiiresti, ja sealtpeale algas ka jutt riigikogust kui kummitemplist, on ilmne, et aprillisündmused tõid lihtsalt jõuliselt nähtavale tendentsi, mis iseloomustab Eesti poliitikat juba mitu aastat.
Selleks tendentsiks on üha koonduv võim erakondadesse ja koalitsiooninõukogudesse, kus sisuliselt langetatakse otsused ette ära. Pahatihti ei hakka nii mõnigi valimistel vaid erakonna maskotiks olnud riigikokku pääsenu pead keeruliste seaduseelnõudega vaevama ja hääletab nii, nagu talle öeldakse.
Ometi ametlikult on Eesti kõigiti demokraatlik ja võimude lahusust järgiv riik. Võimude lahusus ei ole mingi sõnakõlks, vaid see põhimõte mõeldi välja just vastukaaluks monarhide piiramatule võimule.
Kuid näib, et Eesti valitsust ei kontrolli praegu enam keegi, ehkki riigikogu kodulehelt saab lugeda, nagu kuuluks riigikogu ülesannete hulka ka «järelevalve valitsuse tegevuse üle». Eesti põhiseaduse 56. paragrahv ütleb, et kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu kas riigikogu valimiste või rahvahääletusega. Et Eestis on taasiseseisvusajal peetud vähe rahvahääletusi, jääkski kõrgeima riigivõimu ehk rahva tahte kandjaks riigikogu.
Veenvalt ei kõla ka mõne riigikogulase väited, et riigikogu otsustusõiguse vähenemine on tingitud Euroopa Liidust. Otse vastupidi: ELi põhiseaduse lepingu järg ehk nn reformileping sätestab üsna üheselt, et rahvusparlamendid saavad senisest enam Euroopa asjades kaasa rääkida.
On riigikogulaste enda teha, kas nad tahavad saavutada parlamendisaadiku staatust sellest lähtuvate õiguste ja kohustustega ja tubli töö korral seega ka austust rahva silmis, või jätkavad nad protsessi, kus kõik otsustatakse ära erakondade tagatubades ja riigikogulase töö tähendab lihtsalt klubis olemist ja enda mugava elu käetõstmisega kindlustamist.
Otsustusõiguse koondumine kitsa ringi kätte pole Eestile ajaloos kunagi head toonud. 1939. aastal otsustas baaside lepingu üle vaid käputäis inimesi, sest Eestis puudus parlamentarism. Algav poliithooaeg peab andma vastuse küsimusele, kas Eesti ikka on parlamentaarne demokraatia. |
|
|
|
|
