Eesti inimesed ei loe ajalehti kuigi tähelepanelikult. Kuidas muidu saavad nad kurta – ja neid kurtjaid on igasugu seminaridel ja koolitustel olnud oi kui palju! –, et lehed kirjutavad suuresti ühte ja sama. Et kui oled ühe väljaande läbi lugenud, siis teisi pole vaja enam kätte võtta. Nii see ikka ei ole küll.Värskelt puhkuselt naasnuna haarasin ette viimatised Eesti meedia üllitised, et end argieluga taas kurssi viia. Ühel puhul oli tulemuseks üksjagu segadust. Laupäevase Eesti Päevalehe esiküljel teatab paljutõotav pealkiri: «Katrin Šmigun naaseb tippsporti». Eilne Kroonika seevastu kirjutab numbri esimeses pikemas loos, et Katrin Šmigun on tippspordi tagaplaanile jätnud ning kavatseb vähemalt tütre Kristin Heleni aastaseks saamiseni pühenduda eeskätt lapsele. Kroonika lisab must valgel: «Tippsporti naasmist Katrin Šmigun esialgu ei plaani.» Kuigi mõlemad väljaanded kirjutavad suurte piltide saatel ühest ja samast, Katrin Šmigunist, ja on käinud ilmselt teavetki hankimas ühel ja samal üritusel, Šmiguni tiimi neljapäevasel pressikonverentsil Tallinnas, pakuvad nad lugejaile sootuks erineva tulemuse. Kroonika rõhutab Katrin Šmiguni sõnu, et «laps on minu elus number üks!», ja lisab, et ta naudib emarolli neiupõlvekodus Otepääl. Päevaleht toob aga lisapealkirjas välja, et Katrin Šmigun on hakanud isa juhendamisel taas päevas vähemalt korra trenni tegema ning sõidab pooleteise kuu pärast Austriasse Ramsausse treeninglaagrisse. «Minu eesmärk on ikkagi Vancouver,» tunnistab Katrin Šmigun Päevalehele. «Mis seal salata, minu unistus on olümpialt medal tuua.» Nii palju siis kurtmisest, et Eesti väljaanded kirjutavad suuresti ühest ja samast. Pealtnäha küll. Aga vahe – ja oluline vahe – peitub, nagu näha, nüanssides. Ent saamaks teada, mida Katrin Šmigun tegelikult plaanib, tuleb ilmselt nädalavahetusel Saku Suverulli aegu Otepääle sõita ja seal temalt järele pärida. Oma silm ja kõrv on kuningad, millele ükski ajakirjandus vastu ei saa. Loe seda nii tähelepanelikult, kui vähegi viitsid ja tahad. |
