Mitme Lõuna-Euroopa riigi üks suuremaid muresid on illegaalsed sisserändajad Aafrikast. Kui vaadata Euroopasse sisserändajate ja Aafrikast emigreeruda soovijate hulka ning ennustatavaid tendentse lähiaastateks, on tegu paisuva murega, mis ei jäta mõju avaldamata ka põhjapoolsematele Euroopa riikidele, rääkimata Aafrikast endast. Seda näitavad vaid mõned arvud, millest igaühe taga on konkreetsed inimesed, nende isiklikud tragöödiad ja traagilised elusaatused. Nii soovib mõnede allikate väitel sel aastal Põhja-Aafrika kaudu Euroopasse jõuda kuni miljon illegaalset sisserändajat. Mereteekonna läbimisel Aafrika rannikult Euroopasse hukkunute arvuks hinnatakse novembrist 2005 märtsini 2006 tuhat inimest. Viimasel paaril aastal on illegaalne immigratsioon kolmandiku võrra või rohkem suurenenud nii Küprosele, Maltale, Itaaliasse kui Hispaaniasse, eriti Kanaari saartele. Prantsusmaa hinnangul on viimase 20 aasta jooksul ränne kasvanud 100 protsenti ning järgmise 25 aasta jooksul kasvab veel 100 protsenti. Kaks kolmandikku Euroopasse saabuvatest immigrantidest ei ole kvalifitseeritud tööjõud. Halb valitsemine Need karmid arvud kirjeldavad meeleheitlikku rännusurvet Aafrikast Euroopasse. Mis ajab inimesed eluga riskides paremat tulevikku otsima? Kõige üldisem põhjus järjest tugevnevaks rändesurveks on üha suurenev erinevus Euroopa ja Aafrika riikide elatustasemes, turvalisuses ja kindlustundes. Ja selle on omakorda põhjustanud paljuski halb valitsemine, millest tulenevad kasvav majanduslik lõhe, sõjad, loodusvarude raiskamine, vaesus. ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni andmetel väheneb Aafrika riikides kasvava rahvastiku tingimustes toiduainete tootmine. Ja seda puuduliku veemajanduse tõttu. Nii ongi 80 protsenti Sahara-aluse Aafrika toidupuudusest seotud veepuudusega. See kõik tähendab aga, et 210 miljonit inimest kannatab pideva toidupuuduse all. Kuidas hallata 2050. aastaks kahekordistuva elanike arvuga kontinendi 960 miljoni elaniku rändepotentsiaali? Siinjuures arvestades sedagi, et esimeses järjekorras lahkuvad nutikamad ning need, kes on suutnud pagemiseks vajalikud 1500-2500 eurot kõrvale panna. Seega tegemist on ka olulise ajude väljavooluga Aafrikast, mis ka selle kontinendi tulevikku helgemaks ei tee. Kas ja mida siis saab Euroopa Liit ja sealhulgas Eesti teha, et ei osutuks tõeks Prantsuse siseministri Nicolas Sarkozy ütlemine, et tänase Aafrika läbikukkumine on homse Euroopa katastroof? Ükskõik kui suurte abirahade puhul on sellest kõigest ikka vähe kasu, kui liiga paljudes Aafrika riikides jätkub senine halb valitsemine ja lokkav korruptsioon. See tähendab, et lõviosa abirahast ei jõua lihtsalt kunagi nendeni, kelleni see peaks jõudma ning kus sellest kõige enam kasu oleks. Seega tuleb järjest enam tähelepanu ja jõupingutusi suunata valitsemistavade parandamisele ning korruptsiooni vähendamisele. See on ülesanne, kus edu saavutada on äärmiselt keeruline, kuid sellest mööda vaadata ei ole lihtsalt mõtet. Järjest kasvavate arenguabisummade kontekstis on oluline Euroopa Liidu kaubanduspoliitika ja selle mõju Aafrikale. Siin on nüüd tegemist selle kala ja õnge looga. Euroopa Liidu kaubanduspoliitikat ja selle võimalikke muutusi tuleb vaadata immigratsiooni algpõhjuste kontekstis. Praegune protektsionistlik majanduspoliitika Aafrika probleemide lahendamisele kaasa ei aita. Nii on ka Euroopa tegelnud tihti pigem immigratsiooniprobleemide tagajärgede leevendamise kui algpõhjustega. Arenenud riigid kulutavad aastas põllumajanduse subsideerimisele hinnanguliselt 300 miljardit USA dollarit, mis on umbes kuus korda enam kui nende riikide antav arenguabi. Samas ei saa vaid arenenud riikidele arengumaade, sealhulgas Aafrika riikide toodangu turgudele pääsu piiramist ette heita. Olulised on kaubandusbarjäärid ka paljude Aafrika riikide endi vahel. Ka nende kaotamine aitaks kaasa kohaliku majanduse arengule. Euroopa Liit saab aga Aafrikat aidata oma kaubanduspoliitika edasise liberaliseerimisega ja kaubandusbarjääride kaotamisega. Olulise osa paljude Aafrika ühiskondade liikmete sissetulekust annavad varem emigreerunud pereliikmete rahasaadetised. Aga ka siin on muresid, sest mitte kogu raha ei jõua saajani. Nii võib rahasiiretest kuni 25 protsenti moodustada vahendaja teenustasu. Ehk see on raha, mis kohale ei jõua ja annab ka oma panuse vaesuse eest põgenemisse. Euroopa piirivalve Lisaks pikaajalistele ja põhimõttelistele protsessidele on ka hulk küsimusi, kus Euroopa Liit saab kohe senisest tõhusamalt tegutseda. Ehk siis tihedam ja efektiivsem koostöö Euroopa Liidu välispiiri kaitsel. Nii on vaja teiste liikmesriikide abi piiri valvamisel, rände haldamisel ja ka pagulaste kaitse parandamisel neis riikides, kus immigratsioonisurvega hädas ollakse. Ja nende riikide seas on praegu ka väikeriigid Malta ja Küpros, kelle põgenike vastuvõtuvõime on nende riikide väiksusest tingituna väga madal. Samas on selge, et operatiivtegevused piiride kaitsel ei asenda põhilist vajadust tegelda immigratsiooni algpõhjuste ehk perspektiivitusetundega potentsiaalsete pagulaste kodumaal.
> Loe edasi |
