|
 |
|
Hirm ja õud hingehaiglas 10.08.2004 00:01 Kristiina Davidjants Reedel esilinastus Koluvere lossis uus eesti lühimängufilm «Hirm». Filmi re˛issöör Anri Rulkov on võtnud ette eesti oludes küllaltki vähe käsitletud filmi˛anri ehk siis teisisõnu on «Hirmu» näol tegemist psühholoogilise thrilleriga, kus on tugevalt esindatud ka õudusfilmi elemendid. Filmi peategelane Helen (Kaia Skoblov) saab äkitselt teada oma ema surmast. See teade sunnib Helenit sõitma süngesse perifeeriasse, kus ududesse mähkununa seisab õõvatekitav raviasutus, mida juhib diktaatorlik dr Schulze (Kalju Komissarov). Ärev atmosfäär Dr Schulze on mees, kes hoiab silma peal oma arvukatel rahutu hingega patsientidel. Pole raske aimata, et Heleni kiirvisiidina planeeritud käik hingehaiglasse ei lähe nii, nagu noor naine seda sooviks. Kahtlemata tasub «Hirmu» vaadata juba üksnes ülalpool mainitud ˛anrimängude poolest. Ärev atmosfäär ning kaadrid Heleni õudusunenäost mõjuvad kaunikesti kubrickulikult ning stseen, kus raviasutuse hullunud patsiendid tormi üles keerutavad, ei jää milleski alla thrillerkino suurtele eeskujudele. Anri Rulkovi (kelle esimene lühimängufilm «Hirm» on) tugevaimaks küljeks ongi eesti oludes harvaesinevalt sügav atmosfääritaju ehk siis see «miski», mida ei saa koolis omandada ega ka raamatust õppida. Juba tema diplomifilm «Helmut» andis lootust, et eesti filmimaastikule on tulemas mängufilmi˛anris täiesti omanäoline autor, ning koostöös operaator Mait Mäekiviga ongi Rulkov linale toonud häiriva ja sünge loo inimese painajatest. Mida aga tahaks nentida, on tõsiasi, et nüüd diplomeeritud re˛issööri esimest «päris filmi» vaadates kerkivad esile mõningad aspektid, mis ei sõltu mitte re˛issööri enda tahtest, vaid eesti filmitööstusest tervikuna ehk siis pigem juba selle puudumisest. Kui lavastaja teeb kõike Olukorras, kus puudub tõsiseltvõetav kaader (nagu näiteks stsenaristid), tehniline baas (näiteks korralikud stuudiod sisevõteteks) ning kõik see, mis kokku tagab masinavärgi töö, peab re˛issöör reeglina ise kõike tegema ja ise kõike nägema ning see ei pruugi lasta tal keskenduda oma peamisele rollile. Ehk siis omaenda kordumatu ning unikaalse maailma ehitamisele. Ja kes «Hirmu» ära vaatab, on ilmselt nõus, et rikkalikumate võimaluste korral võiks filmi re˛issöör hakkama saada veel hingekraapivama looga.
|
|