Päts ei olnud reetur

Kenderile (PM 5.08) peab vastama. Kui üks nooremate inimeste arvamusliidri seisukoht, et Päts oli reetur ja seetõttu alistusime hääletult, peaks uueks müüdiks kujunema, siis oleks see eksitus.

Esmalt tuleb arvesse võtta rahvusvahelist keskkonda, kus Eesti Vabariik tegutses. Rahvasteliit oli küllalt vähetähtis.

Puudus rahvaid liitev aktiivne kaubandus ja kollektiivsest julgeolekust tegelikult kinni ei peetud. Valitses olukord, mida Eestis täna näib soovitavat Rein Raud – et taheti küll kollektiivkaitse hüvesid, kuid ei suudetud seda tegudega resoluutselt realiseerida. Meie peame täna kollektiivset julgeolekut teostama.

Teiseks, ei eestlased, poolakad, sakslased ega isegi prantslased tundnud täielikult demokraatia toimimist. Puudusid efektiivsed konstitutsioonid, valijaskond oli poliitiliselt harimatu, emotsioonide ajel valiv, valitses natsionalism ja kohati šovinism, keskklass oli õhuke.

See murendas rahvusvahelist koostööd ja demokraatiat. Tõusid nn «tugeva juhi» valitsused eri vormides. Eesti oma oli neist üks leebemaid. Meie riigikorralduses oli valesti palju asju, mida nüüdseks oleme suutnud paremini teha.

Kolmandaks, arvestades septembris 1939 kujunenud välispoliitilist situatsiooni, millised olid vabariigi juhtide valikud? Mida teie oleks otsustanud, hallates kogu informatsiooni, arvestades juba tehtud valikuid?

Teades, et baltlased ei liitu, sest leedulased vihkasid Vilniuse pärast poolakaid; et soomlased ei ühine meiega, sest soovisid kuuluda Skandinaaviasse; et sakslastega on küll olnud koostöö, kuid nad loovutasid Eesti N. Liidule, ning et on täiesti kindel, et ei USAst, Prantsusmaalt ega Inglismaalt saabu ühtegi sõdurit, ühtegi püssi, ühtegi toidupakki vastupanu toetuseks.

Mida te oleksite otsustanud? Kas kangelaslikku sõda rahvuse hävitamiseni? Spekuleerin (sest selleks on alust), et tollased juhid arvestasid baaside lepingut allkirjastades, et Saksamaa varem või hiljem ründab N. Liitu ning siis oleks olnud Eesti võimalus.

On veel palju detaile, mis mõjutasid Eesti riigijuhtide ja opositsionääride, teiste riikide ja meie vaenlaste otsuseid. Nende pisendamine ei ole sobiv praegusaja objektiivsesse ajaloo- ja poliitikakäsitlusse.

Peamiseks probleemiks on ju siiski, et eksisteerisid kohutavad, barbarlikud kommunistlikud ja natslikud türanniad, mis hävitasid miljoneid inimesi, sealhulgas meid, eestlasi.

Meie peame ajaloost õppides tegema oma valikud ja oleme teinud – kuulumise NATOsse ja Euroopasse ning neis aktiivselt osalemise.

Teiseks peame lahmimist ja populismi vältides tugevana hoidma oma demokraatia ning kolmandaks aitama kaasa meie lähiriikide demokraatiale – Ukrainas ja mujal. Peame olema targemad, kui tahame püsida.

Kalev Kallemets

Veel kord tervishoiukuludest

Postimehes 6. augustil toodud Hollandis koostatud raporti võrdlevad andmed ELi riikide tervishoiukulude kohta on desorienteerivad. Jääb mulje, et Eesti kulutab sel otstarbel 2 korda (11:5,5) vähem kui Saksamaa ja 1,3 korda (7:5,5) vähem kui Soome. Arvatakse, et selle protsendi tõstmine 7-le viiks meid samale tasemele Soomega.

Tegelikult tähendavad protsendid SKPst teatud kindlat summat, mille maadevaheline võrdlemine ei ütle suurt midagi, kui ei arvestata vastava maa elanike arvu, st ei näidata kulutuste suurust ühe elaniku kohta.

Selsamal 2001. aastal oli SKP ühe elaniku kohta, arvestades ka vastava valuuta ostujõudu, Saksamaal 24 000, Soomes 24 170 ja Eestis 9260 ühikut. Seega tuleb võrreldavate andmete saamiseks ühe elaniku kohta Saksamaa SKP protsente suurendada

24 000:9260 = 2,6 korda, ja Eesti mahajäämus on juba mitte kahe-, vaid rohkem kui viiekordne. SKPst protsendi suurendamine 7-ni tähendaks Soome suhtes mitte järelejõudmist, vaid ainult mahajäämuse vähendamist 3,3 korralt 2,6 korrale.

Seega on meil tegelik pilt palju kurvem, kui graafika näitab. Enam-vähem samasugused kui Eestis on tervishoiukulud Lätis, Leedus ja Poolas.

Jaan Tepandi

Puudulik ajalootundmine

Postimehes on paraku ilmunud teavet, kus ajaloosündmusi on ekslikult käsitletud. Näitena mõned kirjutised 1944. a sõjasündmustest ja eriti Sinimägede lahingutest.

Nimelt väidetakse 27.07. viimase lehekülje loos Sinimägede võitlustest, et visalt Nõukogude armee rünnakuid tõrjudes ei teadnud sõjamehed midagi Jalta otsustest, mis andsid Baltimaad Nõukogude Liidu võimkonda. Kuid vabandamatust teadmatusest või siis mingitel kaalutlustel ei arvestanud kõnealuse ülevaate autor, et võitlejad ei saanudki seda teada, sest Sinimägede heitlused toimusid juulis-augustis 1944, Jalta ehk Krimmi konverents aga hoopis veebruaris 1945 – seega üle poole aasta hiljem, kui sõja lõpuni oli jäänud paar kuud. Kogu loole langeb seepärast ebakompetentsuse või teatud ettekavatsetuse vari. Neid aegu mäletades on tõenäoline, et vastupanu polnuks nõrgem, kui lääneliitlaste tollane järeleandlikkus nõukogude poolele olnukski konkreetsemalt teada: 1940.–1941. aastate nõukogude terror oli olnud talumatult masendav. Tarvis on teadmiseks võtta, et vägivald lähtus natsismi puhul rassivihast, nõukogude võimul aga klassivihast, mis mõlemad olid ja on inimsusevastased.

Samalaadset eksimust korratakse mõni päev hiljem 30.07 arvamuskülgedel. Toodu on näide sellest, kuidas ekslik ajalookäsitlus millegipärast ohtlikult võimendub. Esitatud näited võivad anda tunnistust vähenõudlikust toimetusetööst.

Tiit Ulas

Habilitatsiooniküsimusest

Emeriitprofessor Kleis kommenteerib (PM 07.08) minu artiklit Saksa ülikoolide kavandatavast reformist (PM 02.08). Saksa ülikoolide kraadi- ja ametikohtade taotlemise reeglid ei erine mitte ainult ülikooliti, vaid ka teaduskonniti ning neid muudetakse ka pidevalt, tõsiasi, mida ma kogesin omal nahal, õppides ja töötades erinevates Saksa ülikoolides ja instituutides ajavahemikus 1994–2003.

Kindlasti ei tunne ma humanitaarina nii põhjalikult reaalainete kraadi taotlemise reegleid, seda enam aastal 1993. Siiski oli süsteem põhiolemuslikult ka sellel perioodil tänapäevasega sarnane. Hämmastav on lugupeetud emeriitprofessori teadmatus terminite «habilitatsioon» ja «professor» erinevusest. Dr habil on akadeemiline kraad, mis ei anna automaatselt ei professori tiitlit ega kohta, küll aga on professoriks kandideerimisel nõutav habilitatsiooni olemasolu. Härra emeriitprofessori kommentaaris kirjeldatud menetlus oli professori koha taotlemise protseduur. Kõikide Saksa ja Austria ülikoolide vastavad seadustikud on nende veebilehtedel väljas, kust härra emeriitprofessor neid ka järele vaadata võib.

Mis puutub habilitatsioonitöö mahusse, siis olen ma nõus demonstreerima minu valduses olevaid Saksa ja Austria ülikoolide enam kui 600-leheküljelisi töid, kusjuures tavaline doktoritöö ületab humanitaarteadustes harva 350 lehekülge.

Aimar Ventsel, Die Freie Universität Berlin magister, Max Plancki sotsiaalantropoloogia instituudi ja Halle Martin Lutheri ülikooli doktorant

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4