Skandinaavia suurimal popmuusikasündmusel astus seekord üles ligi 180 ansamblit, tuntumateks neist Red Hot Chili Peppers, Björk, The Who, Lee Scratch Berry, Muse, Arctic Monkeys ja Beastie Boys. Keeruline on kirjeldada seda hoomamatust, mida Roskilde kindlasti oma mitmekesisuses ja suuruses on – not only music. Peale tohutu hulga muusika pakub Roskilde kõikvõimalikku ihule ja hingele – sporti, rampi, kino, karaoket, grafiti workshop’e, traditsioonilist «paljatilli jooksu» jne. Ka parima tahtmise juures ei jõua läbi põlvini muda kahlates lihtsalt igale poole. Rohkelt elamusi Festivali avas laussajus Kanada kultusgrupp Arcade Fire, kelle poolteist tundi kestnud orelist, viiulitest ja kelladest tiine katedraalirokk pakkus täpselt seda, mida kriitikute poolt taevasse kiidetud bändilt oodati: kirgastavat esitust vihmasajus popplunastust otsivale publikule. Esimese päeva tipphetkeks kujunes loomulikult Islandi pophaldja Björki pompoosset avangardi täis šõu, mis pakkus põhiliselt taieseid diiva viimaselt kunstalbumilt «Volta». Lavale mahtusid nii tüdrukute metsasarveorkester kui ka rühm kõikvõimalike kummaliste digitaal- ja analooginstrumentide mängijaid. Kogu esitus jättis kustumatu, ent mitte björgiliku mulje. Kas kõlakad Led Zeppelini taasühinemisest on alusetud? Selleks pole mingit põhjust, sest on olemas The Answer! Alates laulja lava- ja laulumaneeridest ning lõpetades trummari mängustiiliga meenutas Põhja-Iiri cock-rock bänd Led Zeppelini hiilgeaegu. Potentsiaalne Wulfmotheri ja Darknessi mantlipärija. The Sounds Rootsist tõmbas vihmast uimase publiku esimesest loost alates käima. Debbie Harryt ja Courtney Love’i meenutav solist Maja Ivarsson pakkus marulist seksikat lavašõud. Sama kuumalt astus üles ka Eurovisioonil Rootsit esindanud The Ark. Üldse tundub, et Taani publikule lähevad väinatagused meelelahutajad hästi peale. Desert-rock’i lipulaeva Queens of the Stone Age’i esinemises oli tunda väsimust. Võrreldes paari aasta taguse etteastega jäi diktaator Josh Homme’i juhitud supergrupil särast puudu. Kas põhjuseks võib olla ka Rabarockil ülesastunud Nick Olivieri bändist kõrvalejäämine või viimase albumi Era Vulgaris allajäämine varasematele? Los Angelese funk-punk pioneer Red Hot Chili Peppers valmistas publikule tõelise pettumuse. Peale raevukat avaintrot lavale saabunud solist Anthony Kiedis viibis silmanähtavalt teises dimensioonis. Ilmselgelt pilves frontman sai formaalselt küll etteastega hakkama, kuid lahkus lavalt nägu kätesse peidetult. Pilves superstaar Pilve piirilt ei suutnud teda reaalsusesse tagasi tuua isegi bassist Flea, kitarrist John Fruscinante ja Chad Smithi energiast pulbitsevad jam-session’id. See-eest viimaste seas üles astunud Briti trio Muse kinkis publikule hingematva elamuse. Ilmselt festivali parim kontsert. See, mis teiste «suurte» etteastetes vajaka jäi, tasuti nüüd kuhjaga. Laulja-kitarristi-klaverimängija Matthew Bellamy uskumatu virtuoossus vürtsitas pompoosseid popaariaid, muutes kogu etteaste futuristlikuks rokkooperiks. |
