Euroopa poliitika lavaprožektorid suunati 1. juulil Berliinist Lissabonile. Järgmise poole aasta jooksul on Euroopa Liidu (EL) eesistujamaaks Portugal. Eestist geograafiliselt kõige kaugema liikmesriigi jaoks on see pärast

Esikohal põhiseaduslepe

Saatuse tahtel on selle kümnemiljonilise riigi eesistumise ajale langenud juba varasematel kordadel olulised Euroopa projektid: 1992. aastal allkirjastati Maastrichti leping, mis lõi liidu tänaseni kehtiva kolmesambalise alusstruktuuri ja 2000. aastal oli eesistumise märksõnaks Lissaboni strateegia.

Alanud eesistumisaja peamiseks väljakutseks on jälle kord aluslepingute reformimise protsessi vedamine ning lootus lõpuks selles ka edu saavutada. Portugali sotsialistist peaminister José Sócrates on kutsunud valitsustevahelise konverentsi (VVK) kokku 23. juuliks, paralleelselt välisministrite kohtumisega, et Saksamaa ülemkogul saavutatud konsensus ka realiseerida.

Loomulikult seisavad ees liikmesriikidesisesed tulised vaidlused ja mõned rahvahääletused – põhiseadusest tulenevalt näiteks Iirimaal ja miks mitte ka Suurbritannias. Raskelt saavutatud kokkuleppele viskavad kaikaid kodaratesse veel paljud rahulolematud.

Praeguseks on Sócratesel mandaat Brüsselis kokku lepitud raamidega, kuid – nagu ta ise ütleb – «mandaat ei ole leping». Euroopa valitsusjuhtide ning riigipeade läbirääkimised ei ole kunagi kerged olnud. Et kuu teisest poolest kokku kutsutav VVK ei saa erandiks olema, võib mürki võtta.

Loodetavasti saadab Portugali siiski edu, et lõpetada protsess, mis sai alguse juba enne 2001. aastal esitletud Laekeni deklaratsiooni ning mis ohustab tõsiselt 27-liikmeliseks klubiks paisunud liidu edaspidist dünaamilist arengut.

Momendi arusaamiste põhjal tuleks uus reformileping ratifitseerida kõigis 27 liikmesriigis enne 2009. aasta europarlamendi valimisi.

Portugali eesistumise ajaks on plaanitud ka jätkuv Euroopa moderniseerimine nii ühiskondlikus kui ka majanduslikus sfääris.

Turgutada plaanitakse Euroopa konkurentsivõime tõstmise aluseks olevat, juba muudetud, Lissaboni strateegiat – järgmine tsükkel peaks poliitilise heakskiidu saama 2008. aasta kevadel Sloveenia lipu all. Muudeks märksõnadeks on kaasaegsus ja väikeettevõtluse toetamine.

Kolmanda prioriteedina on Portugal esitanud ELi rolli tähtsustamise rahvusvahelises kontekstis, kus täna ei ole just kõige rahulikumad ajad. Probleeme on küllaga – väljast ning ka liidu seest lähtuv terrorismioht, jätkuvalt keerulised ajad Lähis-Idas, Iraani tuumapüüdlused, Darfuri kriis ja Kosovo küsimus.

Eesti väljakutsed

Rääkides Eesti rollist, võime leida mitmeid küsimusi, kus meie, nagu teistegi uusliitujate huviks ja kohustuseks on välja pakkuda selgeid seisukohti.

Minu arvates saavad meile kõige olulisemateks küsimusteks olema nn Schengeni viisaruum, energiajulgeolek ja eurotsooni laienemine.

Kuigi veel aasta tagasi võisid uute liikmesriikide Euroopa Liidu kodanikud inimeste vaba liikumise põhimõtte osas kahelda, siis ELi tänaste jõupingutuste tulemusena on alust loota, et aasta lõpuks kaovad sisepiirid ka meie ja ülejäänud Euroopa vahel.

Ehkki Euroopa ühisraha kasutusele võtmise osas jäävad Maastrichti lähenemiskriteeriumid kindlasti aluseks, võiks Portugali pidada üheks «vanaks» liikmesriigiks, kes võiks toetada meie kriitikat ehk liialt karmide euro kasutuselevõtu tingimuste kohta.

Eesti peaks kindlasti jõuliselt panustama Euroopa ühise energiapoliitika väljatöötamise nimel. Seda teemat saab edukalt siduda juba eesistumisaja alaprioriteediga jätkusuutliku energia ning energia säästmise küsimustega laiemalt.

Mis värvi on tulevik?

Portugali initsiatiive tuleks siinkohal hoolega jälgida, sest järgneva pooleteise aasta jooksul jääb liidu juhtimine lõunamaade kätte (2008. aasta kevadel Sloveenia ning seejärel Prantsusmaa).

Eelmisel aastal nõukogu kinnitatud reeglite kohaselt lepitaksegi nüüd kolme eeloleva eesistumisaja liikmesriikide vahel kokku enam-vähem ühistes prioriteetides, et tagada liidus enam poliitilist järjepidevust.

Portugalil on oma väiksust arvestades ELi eesistujana muidugi nii eeliseid kui puudusi. Eesistujariigi olulisus ning võimalused peituvad õiguses määrata ja mõjutada poliitilist päevakorda. Suur roll on ka osavas diplomaatias ning heas organiseerituses.

Portugali peaministril on ka mõjukad kamraadid Brüsselis – kaasmaalasest komisjoni president Durão Barroso ja hispaanlasest välispoliitika juht Javier Solana –, kuid tõeliseks väljakutseks saab peaminister Sócratesele olema järgneva poole aasta jooksul tasakaalustada liidu ühiste huvide ja teisalt Lõuna-Euroopa spetsiifiliste majandus-, välis- ja regionaalpoliitiliste prioriteetide ühendamine nii, et ta suudaks enda selja taha koondada ka ülejäänud liikmesriigid.